Alljärgnevalt kirjutan, mis on eelmisel testimisel tuvastatud toitainete defitsiitidest tänaseks saanud, mida ma vahepeal nende puuduste kõrvaldamiseks ette võtsin ning kuidas ja mida ma edaspidi teen.
Varasemas blogipostituses said lugeda, et vereanalüüsidega tuvastati mul rauapuudus, vitamiinide B12 ja D puudujäägid ning vase defitsiit erütrotsüütides. Saamaks need näitajad normi, võtsin tarvitusele vastavate puuduste vastu aitavad toidulisandid.
D-vitamiin
D-vitamiini defitsiidist jagu saamiseks hakkasin tarvitama 2 korda päevas õlikapsli kujul toidulisandit nimega D-Pärlid. Üks õlikapsel sisaldas 25 mikrogrammi D-3 vitamiini, mis on 500% päevasest soovitavast kogusest. Seega möödunud kolme kuu jooksul tarbisin ma 50 mikrogrammi D-vitamiini päevas. Lisaks viibisin ligikaudu 6 nädalat Lanzarotel, kus ma igapäevaselt väga mitmeid tunde päikese käes viibisin. Kõik see kajastus ilusti ka sellel nädalal tehtud analüüside tulemustes, kuigi minu suureks üllatuseks jäid tulemused oodatust tagasihoidlikumaks. Nimelt, kui kolm kuud tagasi mõõdeti D-vitamiini tasemeks 40.9 nmol/l kohta, siis nüüd oli see näitaja 49.5 nmol/l kohta. Selle tulemusega kahjuks veel rahulduda ei saa, sest referentsväärtus hakkab alates 50-st ja kaltsiumi ainevahetuse tagamiseks peaks see näitaja olema vähemalt 80.
Järgneva kolme kuu jooksul on kavas tarbida senisega võrreldes vähemalt kahekordne kogus ehk siis 100 mikrogrammi päevas. Loodetavasti suureneb D-vitamiini tase mai teises pooles tehtavate analüüside ajaks kiiremini kui viimase kolme kuu jooksul.
Usun et D-vitamiini puudus ei kimbuta üksnes taimetoitlasi, vaid on Eesti geograafilisest asukohast tulenevalt väga paljude eestlaste probleemiks, kuigi paljud tõenäoliselt ei teadvusta endal selle defitsiidi puudulikkust. Samas, D-vitamiini olulisust keha immuunsussüsteemi tugevdamise ja paljude muude eluks vajalike ainevahetusprotsesside osana alahinnata ei tasu.
Vitamiin B12
Selle vitamiini defitsiidist sain ma jagu juba novembriks (loe selle kohta siit) ning täna, kolm kuud hiljem, on hea meel tõdeda, et see näitaja on püsinud normis ja isegi veidi paranenud. Kui novembris oli tulemuseks 229 pmol/l, siis nüüd oli see näitaja 269 pmol/l kohta. Siinkohal ma varasemaga võrreldes märkimisväärseid muutusi teinud ei ole - s.t. olen jätkanud mõningate piimatoodete tarbimist ja võtan juurde ühe multivitamiini (Dynamisan) päevas. Ära nimetamist väärib siinkohal veel see, et mingil määral olen täiendavalt vitamiini B12 saanud ka raua toidulisandi koostises. Nii et võib-olla see mõnetine näitaja muutus võibki sellest tingitud olla.
Rauapuudus
Rauapuudusest jagusaamine on osutunud parajaks pähkliks. Kui novembrikuine analüüs näitas (27,9 µg/l) justkui väikesi edusamme võrreldes augustis antud veretestiga (15,9 µg/l), siis kahjuks olid viimased tulemused taas pettumust valmistavad. Viimasel testiga mõõdeti raua taseme näitajaks 20,6 µg/l, mis oli madalam kui novembris ja mis ei küündi soovitusliku vahemiku (28-370 µg/l) piiridesse.
Ootused selle näitaja paranemisse olid kõrged just seepärast, et möödunud kolme kuu jooksul sai igapäevaselt vedelal kujul võetud 18mg rauda sisaldavat toidulisandit. Tuleb tõdeda fakti, et raud nii taimsest toidust kui ka toidulisandi kujul on organismile raskesti omastatav. Samas usun, et väga palju sõltub ka toidulisandist endast, mispärast edaspidi on mul kavas tarvitada igapäevaselt toidulisandit Retafer, mille päevane soovitatav annus sisaldab 100mg toimeainet. Seega kolme kuu pärast selgub, kas ka rauapuuduse küsimuses saabub lõpuks läbimurre või tuleb teisi lahendusi hakata otsima.
Vase defitsiit erütrotsüütides
Seekordsel testimisel selle näitaja mõõtmist ei toimunud, mistõttu hetkel ma ei tea öelda, kas mul endiselt see defitsiit esineb ja kui suures ulatuses. Samuti on lahtine, kas see defitsiit võis olla tingitud mu toitumisest.
Toitainete puuduse teema lõpetuseks märgin veel niipalju, et kuigi ülalnimetatud ainete defitsiit on mul esinenud juba pikemat aega, ei ole see seniajani mõjutanud mu enesetunnet ega sooritusvõimet. Samas asjatundjate kinnitusel hakkavad need toitainete puudused tõsist mõju avaldama alles aasta või enam pärast defitsiidi all kannatamist. Seega nende tähelepanuta jätmine ei ole lahendus.