Kuidas tulla toime nähtamatuga?

Selles postituses katsun sõnadesse panna ultraspordiga lahutamatult seotud aspekti, mida näha ja käega katsuda küll võimalik ei ole, kuid mille olemasolust ja osatähtsusest vaevalt meist keegi kahtleb. Tegemist on kõige sellega, mis meie peas toimub ja paneb meid tegutsema, nimetagem seda siis, kas tahte-, vaimu- või mõttejõuks. Mulle meeldib füüsilist ja vaimset poolt võrrelda terminitega aeroobne ja anaeroobne lävi. Aeroobne esindab kõike tuttavat, turvalist ja jõukohast ning anaeroobne seevastu kõike uut, huvitavat ja tundmatut. Seda võrdlust võiks edasi arendada ka kokkupuute- ja murdepunktist vaadatuna - näiteks nii anaeroobne lävi kui ka vaimujõu tugevuse proovilepanek saab alguse sealt, kus pingutus on jõudnud füüsilise suutlikkuse haripunkti. Pärast selle punkti saabumist määrab kõik edasise see, kui tugev ja treenitud on su mõttejõud.

Alljärgnevalt annan sulle võimalikult lihtsalt ja tõetruult edasi oma nägemuse ja kogemused sellest, mida ma teen ja kuidas ma ennast vaimse külje pealt ultrakatsumusteks ette valmistan. Samuti kirjutan sellest, kuidas ma ultravõistluse ajal esinevate raskustega toime tulen. Kuna vaimujõudu puudutav pool on kirju ja väga mitmetahuline, saab see olema pikem ja põhjalikum postitus ning sinuni jõuab see kahes või lausa kolmes osas.

Paslik on alustada ultrakatsumusteks ettevalmistamise poolelt ja liikuda sealt edasi võistluse käiku puudutava vaimse aspekti juurde.

Kuidas ma oma vaimset poolt ultrakatsumusteks ette valmistan?

• Vastus küsimusele "Miks ma seda teen?"

Nagu mis tahes muude tähtsate tegemistega oma elus, saad edukat ultrasporti harrastada üksnes siis, kui sa tõsiselt armastad seda spordiala. See peaks olema sinu aktiivse igapäevaelu lahutamatu ja asendamatu osa ning ideaalis ka tegevus, millega tegelemine annab sulle võimaluse oma argipäevatoimetused ja -mured kasvõi korraks unustada ja tahaplaanile jätta. Juba ainuüksi võimalus selle spordialaga tegeleda peaks olema täielikult piisav ja naeratuse näole tooma. Liialdamata võin öelda, et ma oleksin olnud sama õnnelik ja rahul isegi siis, kui Ungaris ja Haanjas toimunud võistlustel ei oleks minu lõpuaeg osutunud parimaks. Ilma igasuguse kahtluseta on minu jaoks seni olulisem kordaminek UTMB ultrajooksu lõpetamine. Kuigi ma sain sellel võistlusel alles 186. koha, on see minu jaoks kulla väärtusega, sest vaatamata oma kogenematusest tingitud ebapiisavale ettevalmistusele, suutsin ma esmakordselt kogetud füüsilisest valust üle olla ja alustatu lõpuni viia. Minu jaoks on ultrakatsumusel oluline realiseerida oma hetke vorm maksimaalselt - s.t. finišijoont ületades ei tohi mul enda jaoks jääda õhku mingeid kahtlusi ja küsimusi.

Arvan, et kui ultraspordi harrastamise peamiseks põhjuseks ei ole kirg selle spordiala vastu, on väga keeruline hoida end ultrakatsumiseks valmistumisel pidevalt motiveeritud, rääkimata võistluse ajal tekkivate raskete hetkedega toimetulemisest. Seega, ultrakatsumuse kasuks otsustamisel veendu, et tegemist on sinu enda sooviga, mitte sulle serveeritud kellegi teise unistusega. Omast kogemusest tean, kui lihtne on selles küsimuses eksida. Nimelt, oma nelja triatloniga tegelemise aasta jooksul olen kuulnud paljusid teisi harrastajaid rääkimas sellest, kui väga nad tahaksid osaleda Hawaii Ironman´il. Tõsi, tegemist on suurejoonelise katsumusega maagilises kohas, ning mitte väga kaua aega tagasi arvasin ka mina seda üheks oma suureks unistuseks olevat. Täna enam mitte, sest Lanzarotel elades, treenides ja seeläbi paljudes asjades enda jaoks uue perspektiivi avastamisel mõistsin, et olen teiste Hawaii katsumuse unistust pikka aega eksliklult enda omaks pidanud.

Lühidalt öeldes avastasin, et kõik see, justkui kauge ja kättesaamatu Hawaii unistus, oli minu jaoks sealsamas Lanzarotel. Unistuse täitumine leidis aset iga päev, mil ma kodust välja trenni läksin. Selle tõdemuse ilmsikstulek ei tähenda, et mulle enam ei meeldiks Hawaii võistlusest osa saada, vastupidi, teeksin seda hea meelega, kui mul selleks võimalus avaneb, kuid Hawaii võistlust ja sellele kvalifitseerumist ma enda eesmärgiks ei võta.

• Eesmärgi valimine ja selle vajalikkus

Eesmärgi puudumisel on motivatsioonikriis kerge tekkima ja vaimujõud kiire kustuma. Pean eesmärgi seadmisel väga oluliseks, et see oleks mulle piisavalt väljakutsuv ja edasiarendav. Esimese ultrakatsumuse ettenähtud ajalimiidi sees lõpetamine on igati mõistlik eesmärk, kuid iga järgnev eesmärk peaks eelmisest mingis mõttes raskem olema - olgu selleks siis, kas raskema või pikema väljakutse läbimine või ajalise sihi seadmine. Kui sa sead eesmärgiks võistluse võitmise, peaks selle taga peituma alati ka reaalne ajaline siht, sest ebamõistlik oleks võistlustaktika üles ehitada põhimõttel, et tempo valin kiirema kaasvõistleja järgi.

• Eesmärgi jõukohasus

Oht võtta ülejõu käiv katsumus ette on eelkõige omane ultraspordiga alustavale või väheseid kogemusi omavale spordisõbrale. Valitud eesmärgi jõukohasusse uskumine on ultraks valmistumise vajalik eeldus ja seda just vaimsest aspektist vaadatuna. Raske on jääda sihikindlaks ja motiveerituks, kui sa sisimas enam eesmärgi saavutamist võimalikuks ei pea. Hea oleks kohe alguses valida jõukohane eesmärk, kuid kui see ei õnnestu ning ettevalmistusperioodil selgub, et selle saavutamine on ebareaalne, siis tee koheselt vajalikud kohendused - selle all pean silmas seatud ajalise eesmärgi, mitte võistluse muutmist. Juba kord välja valitud ja paika pandud võistluse ärajätmiseks peavad esinema oluliselt kaalukamad põhjused.

Tõsi on see, et ettevalmistusperioodil tulevad reeglina ka mõningad tagasilöögid. Möödapanekud on alati demotiveerivad, kuid sellistel hetkedel piisab mul meeldetuletusest, et oluline on võistluspäeval võtta olemasolevast vormist maksimum. Pealegi õpetavad treeningperioodil esinevad tagasilöögid sind toime tulema võistlusel esinevate raskete hetkedega.

• Aegsasti planeerimine

Inimloomusel kipub olema kombeks viivitada otsuste langetamisega võimalikult kaua ning see väljendub ilmekalt ka võistlustele registreerumises. Eestis korraldatavate ultrajooksude puhul on näha, et paljud registreerivad end ja tasuvad osalustasu vahetult enne võistlust, samas kui neil oleks olnud võimalik end võistlusele kirja panna oluliselt varem ja väiksema osalustasu eest. Siinkohal on oluline, et hilise registreerimise põhjus ei peituks selles, et otsus ultrajooksul osaleda sai vastu võetud alles nii hilises staadiumis. Nimelt eelmise aasta Laulasmaa kui ka Haanja ultrajooksud võtsin kavva poole hooaja pealt ja mitte just väga palju enne võistluste toimumist, mistõttu oli tegu minu jaoks üsnagi ekspromt otsustega. Mõistetavalt on keeruline õigesti ette valmistada katsumusteks, mida sa ei ole veel oma plaanidesse võtnud. Igatahes on need kaks ultrajooksu olnud tänaseks ainukesed, mida ma lõpuni ei teinud. Seega on tõenäoline, et hiline planeerimine mängis selles oma rolli.

Usun, et osalustasu maksmise viimasele minutile jätmise ja võistlusel mitteosalemise vahel on märkimisväärne seos. Näiteks eelmisel aasta Ungari ultratriatlonile jättis lõpuks kohale tulemata tervelt üksteist (s.o. ligikaudu kolmandik) eelnevalt registreerunud, kuid osavõtu tasu mittetasunud osalejat. Kahtlen, et kõiki neid takistas osalemast neist sõltumatu asjaolu (nt vigastus või haigus), Pigem oli ka neid, kellel ei õnnestunud end piisavalt ettevalmistusperioodil motiveerida.

Seepärast on need võistlused, millel osalemine tuleb pikalt (tihtipeale kuni aasta) ette lunastada, omamoodi ka heaks motivaatoriks ja samas ka väikseks tagatiseks, et võistluspäeval ka stardis ollakse. Kuigi Eesti ultrajooksude osalustasud on tagasihoidlikud, siis suuremate välismaiste ultravõistluste eest tuleb tihti väga suuri summasid välja käia. See on juba omaette põhjus, miks kergekäeliselt oma plaane mitte tühistada. Näiteks minu järgmise aasta maikuise ultratriatloni osalustasu on praeguse naela kursi kohaselt ligikaudu 700 eurot.

• Võistlustrassi ja toimumiskoha valimine

Olen enda puhul täheldanud, et välismaal toimuvateks ultravõistlusteks on mõnevõrra lihtsam valmistuda. Oma osa on kindlasti selles, et minu hooaja kõige olulisemad võistlused on seni kõik välismaal toimunud. Rolli mängib siin kindlasti ka see, kui palju aega ja raha ma olen ma osalemisele kulutanud. Eesti ultrajooksude puhul on lihtne mõelda, et lähen kohale ja vaatan, kas ja kuidas mul läheb, ning et kui ei ole just minu päev, siis võin ju järgmine aasta uuesti proovida. Võõrsil toimuva võistluse puhul selliselt mõelda nii kerge aga ei ole. Ultravõistluse katkestamise korral on raha- ja ajafaktor märksa suurem ning vaimne valmidus samas kohas uuesti katsumust ette võtta, üsna väike.

Erinevalt paljudest välismaistest ultravõistlustest, ei eelda Eestis korraldatud ultrajooksud tulemuse kirjasaamiseks distantsi täispikkuses läbimist. Iseenesest on see väga osavõtjasõbralik ja mõistlik lahendus ning kindlasti ka suureks abiks ultrajooksu osalejaskonna suurendamisel. Samas võib see osalejale muutuda raskel momendil ahvatlevaks ettekäändeks, mis õigustaks algselt plaanitut pooleli jätma. Kui aga tulemuse kirjasaamine eeldaks kogu distantsi läbimist, siis oleks pooleli jätmise mõtteid kergem eemale peletada või neist üle olla.

Vaimsest aspektis vaadatuna võib kergemaks osutuda just tundmatus kohas, erineva algus- ja lõpupunkti või ühel suurel ringil kulgeva ultravõistluse läbimine. Seda eelkõige liigset kindlustunnet mittevajaval osalejal, sest vastasel juhul võib rasketel hetkedel, võõras kohas ja lõpujoonest kaugel olles, tekkida ängistus- või hirmutunne, mis niigi pingelist olukorda pigem võimendab.

• Ultrajooks vs ultratriatlon

Kuigi ultratriatloniks treenimine on väljakutsuvam ja aeganõudvam, on selleks triatloni vaheldusrikkuse tõttu vaimselt kergem ettevalmistuda. Samuti usun, et just triatlonit harrastades olen suutnud vigastusi vältida, sest ühe tegevuse ülekoormusohu tekkimisel olen saanud keskenduda kahele teisele distsipliinile. Triatlonitreeningud on mul võimaldanud ka väga kõrgeid treeningmahtusid hoida. Nimelt, kui ma oleksin käesoleva hooaja kõik treeningtunnid üksnes jooksmisele pühendanud, oleks mu aastaseks jooksukilometraažiks olnud ligikaudu 11 000 kilomeetrit. Selge on aga see, et sellist mahtu ei oleks mu jalad jooksmisele vastu pidanud.

Minult on küsitud, kumb on raskem, kas ultratriatlon või ultrajooks. Kuna ultratriatloni üks distsipliin on ultrajooks, siis tundub loogiline, et ultratriatlon on raskem. Samas, kui võrrelda omavahel ajaliselt ligilähedaselt sama kaua kestvat ultratriatloni ja ultrajooksu, siis minu arvates on ultrajooks nii füüsiliselt kui ka vaimselt märkimisväärselt raskem. Esiteks, ultratriatlon on kindlasti vaheldusrikkam ning lisaks on selle eelis ka see, et ujumise ja rattasõiduga ei lõhus sa jalgu põrutuse läbi ära.

Usun, et enamus ultratriatleete nõustuks minuga selles, et ultratriatloni kõige raskem väljakutse on kõige viimaseks alaks olev ultrajooks ning et võistluse võitmiseks pead olema eelkõige just füüsiliselt ja vaimselt tugev ultrajooksja. Kindlasti on mul vaja veel palju vaeva näha oma vaimse poolega, sest Ungari võistluse ajal oli mul jooksudistantsi lõpupoole raskusi enda motiveerimisega (sellest lähemalt juba postituse viimases osas).

Võitmiseks piisab tihtipeale sellest, kui oled keskpärane ujuja ja rattasõitja, kuid suurepärane jooksja. Kõige suuremad ajalised vahed tekivad just jooksmisega - seda kinnitab ilmekalt ka Ungari ultratriatlon, kus ujumisala kaks parimat aeg erines omavahel kõigest 6 sekundit ja rattaetapi kaks parimat aega mahtusid 10 minuti sisse. Selle kõrval lahutas jooksuetapi kahte esimest aega 1 tund ja 39 minutit.

Olgu siinkohal ka  märgitud, et isiklikult ei soovita ma küll kellelgi ultratriatlonit ette võtta enne, kui ei ole ennast proovile pandud vähemalt sama pikas ultrajooksus.

• Füüsilisest ettevalmistuset üldiselt

Ultraspordis kehtib lihtne ja tuntud põhimõte, et kogu töö tehakse ära eesriide taga ehk treeningperioodil. Teine lihtne reegel on see, et mida parema füüsilise ettevalmistusega sa oled, seda hilisemas staadiumis pead tahtejõu tugevuse proovile panema. Samas, kehva füüsilise ettevalmistuse korral pead oma vaimujõu juba võistluse varajases staadiumis appi võtma ja lootma, et oled selle jõul võimeline lõpuni minema.

Palju aega ja vaeva kulub enda ülestöötamisele, samas juba saavutatud taseme hoidmine või selle uuesti saavutamine on oluliselt lihtsam just kestvusalade puhul. Tõsiasi on ka see, et aastatega üles ehitatud füüsilisest vormist saad kasu lõigata pika aja jooksul.

Ultraspordi puhul ei ole osaleja vanus takistuseks ja piiravaks teguriks - olen Alpides võisteldes ja treenides kohtunud väga kõrges eas ultrajooksjatega, kes saadavad korda uskumatuid asju ja näitavad ultrajooksudel uskumatult kõrget keskmist kiirust. Täiesti tavaline on kohata osalejate seas üle viiekümne aasta vanuseid inimesi. Eeltoodu ilmestamiseks toon ära minu arvates maailma ühe raskema mägiultrajooksu UTMB lõpetajate statistika.

Tegemist on Alpides toimuva 168 km pikkuse jooksuga, kus osalejatel tuleb võtta 9600 tõusu- ja langusmeetrit (ehk piltlikult väljendatuna tuleb ronida merepinnast Everesti tippu ja tulla alla tagasi). Jooksu raskust iseloomustab ilmekalt katkestajate arv - nt eelmisel aastal jõudis 2500 startinust finišisse kõigest 1582, kellest 305 (s.o. 19,2%) olid 50 ja enam vanuses mehed ja naised. Kusjuures, kiireim 50+ vanuseklassi ultrajooksja läbis võistluse alla 24 tunni ja saavutas üldarvestuses 51. koha.

Märkimisväärne on ka see, et kuigi katkestamise protsent oli enam kui 36, pidid kõik osalejad olema väga kogenud ja treenitud. Nimelt kõik osalejad peavad omama väga head ultrajooksu kogemust mägedes, sest sellele jooksule registreerimiseks ja ainuüksi loosirattasse pääsemiseks peab osaleja olema kogunud maksimaalselt kolmelt kvalifikatsioonivõistluselt viimase kahe aasta jooksul 7 punkti. Kvalifikatsioonivõistluseks kvalifitseeruvad üksnes maastikul toimuvad võistlused, mille asfaltkatte osakaal jääb alla 20%.

Kvalifikatsioonvõistluste raskusastme näitlikustamiseks toon võrdluse Eestis korraldatavate ultrajooksudega. Näiteks kui Eesti ultrajooksude korraldajad taotleksid enda lisamist UTMB kvalifikatsioonvõistluste nimekirja, siis eelduslikult annaks Laulasmaa ultrajooksu 211 km pikkuse distantsi läbimine kõigest 3 punkti vajalikust 7-st. Haanja Ultra100 läbimine võiks seevastu eelduslikult anda ainult 1 punkti.

Eeltoodu kokkuvõtteks usun, et iga ultrakogemuse omandamine muudab järgmise katsumuse ja selleks valmistumise vaimselt märkimisväärselt lihtsamaks ja nauditavamaks. Väidan seda nii oma kogemustele kui kogenud ultrajooksjatega nägudest peegelduvale salapärasele rahulolule tuginedes.

Selle alateema lõpetuseks toon ära veel ühe asjaolu, millega tuleb kõrgmäestikus toimuvatel ultrajooksudel kindlasti arvestada - see on aklimatiseerumine. Nimelt mainitud ultrajooksul tuleb osalejatel ronida enam kui kümnel korral 2000 meetri, sealhulgas 4 korral 2500m ja veidi enam kõrgusele. Need on juba sellised kõrgused kus hõre õhk annab silmnähtavalt tunda ja muudab katsumuse veelgi raskemaks. Sellepärast on mõistlik harjutada keha enne võistlust hõredas õhus toime tulema. Ühe levinud aklimatuseerumise viisina kasutavad osalejad turistidele 3800m kõrgusele rajatud vaateplatvormi nimega Agui du Midi (fotol). Täpselt selliselt toimisin ka mina eelmise aasta augustikuise võistluse eel. Õhk on sellises kõrguses vägagi tuntavalt hõre ning sellistest tingimustes võib tavaline treppidest liikuminegi olla väljakutsuv. Proovisime ise järg, mis tunne on treppe nii kõrgel joosta - õnneks jäädvustasime selle ka videole ning saan seda sinuga jagada. Seega arvesta kindlasti aklimatiseerumise olulisusega, kui plaanid sellist katsumust ette võtta, vastasel juhul võib see tõsise tagasilöögi võistlusel anda.

• Raskete trennide vajalikkusest

Ultraspordi harrastajad ei tohiks raskete trennide vajalikkust alahinnata. Lõigutrennid, mäkkejooksud, tempojooksud jne ei ole ainult maratonide ja sellest lühemate distantside harrastajatele mõeldud. Need on ühed parimad ja olulisemad enda edasiarendamise viisid ning need peaks olema ettevalmistusperioodi lahutamatu ja järjepidev osa. Pealegi on raske treening ka üks tahtejõud tugevdamise viisidest, olles samal ajal hea vahend rutiini vähendamiseks ja motivatsioonipuuduse tekkimise ennetamiseks. Kui oled need trennid enda treeningmeetoditena juurutanud, mõistad peagi, kui hea on selle treeninguga kaasnev positiivne laeng ja enesetunne. Intensiivne treening on suurepärane vahend jõudmaks kiiresti oma nn valuläveni, et siis seda läve samm-sammult suurendada.

Intensiivseid ja raskeid treeningud hindan kõrgelt ka seepärast, et need võimaldavad mul raske profiiliga ultravõistluse ajal võtta tõusunukid kiiresti ja valutult ning saada sellega üldjuhul ka oluline ajaline võit. Võimalusel ma eelistan just raske ratta- ja jooksurajaga ultravõistlusi, sest hea ettevalmistuse korral on neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt lihtsam läbida. Lihtsus seisneb selles, et monotoonne kulgemine hakkab palju kiiremini liigestes, lihastes ja peas tunda andma ning esitab süvalihastele märkimisväärselt raskema väljakutse. Seega, hea füüsilise ettevalmistuse korral võib raske rada hoopis tähendada lihtsamat väljakutset - nii et saa siis aru, millal lihtne tähendab lihtsat ja millal rasket:)

Viskasin korra pilgu juba kirjutatule ning siin on paslik hetkel punkt panna. Tundub, et selle teema sinuni toomiseks läheb vaja ikkagi kolme postitust, sest esmalt vajavad veel mitmed vaimsest aspektist ettevalmistust puudutavad teemad käsitlemist ning seejärel asun võistluse käiku puudutava juurde.

Järgmist postituse loodan teha kunagi järgmise nädala teises pooles.