Loodetavasti oled tähele pannud, et blogis kirjutan ma oma ultraspordi tegemistest avameelselt ja ausalt. Kirjutan detailselt oma treeningutest ja avaldan oma treeningkavad. Räägin oma treeningute ülesehitamise põhimõtetest ja sellest, kuidas ma vaimselt end katsumusteks valmis sean. Avaldan oma vereanalüüside tulemused ning toitumispõhimõtted. Kirjutan sulle, milliseid viise ja vahendeid ma kasutan treeningutest ja ultravõistlustest taastumisel. Ultrakatsumuste ajal kajastan võistlusrajal toimuvat vahetult ja midagi ilustamata. Eesmärk on teha ultrakatsumuse jälgimine võimalikult huvitavaks ja emotsionaalseks. Ultrakatsumuste ajal üles täheldatud teabe (toidumenüü, kehakaalu, unetunnid, puhkeminutid, terviseandmed, kaasvõistlejate tegemised, taastumisvahendid jpm) analüüsin enda jaoks läbi. Analüüsi tulemustest kirjutan blogis ja räägin neist seminaridel.
Kolm peamist põhjust, miks ma kõigest avameelselt räägin?
Oma tegemistest detailselt, ausalt ja avameelselt rääkimine on vähim, mida ma saan vastu anda kõigile neile inimestele, kes mu ultrakatsumustele kaasa elavad ja mind seeläbi innustavad. Samuti neile, kes mu katsumusi materiaalselt toetavad ning kõik selle üldse võimalikuks teevad. Üksnes selliselt oma tegemisi kajastades on võimalik kaasaelajatele pakkuda ehedat emotsiooni. Näiteks eelmise aasta Šveitsi 10-kordse katkematu ultratriatloni ajal tehtud kajastust jälgisid ka paljud teistele võistlejatele kaasaelavad inimesed maailma eri paikadest. Oli ka neid, kes said minu võistluse kajastuse kaudu teada, et nende kaasmaalane võtab sellisest katsumusest osa.
Üksnes nii on mul võimalik sulle tõestada, et selle kõige tegemiseks ei pea sul olema kaasasündinud anne. Neid ebaloomulikena tunduvaid katsumusi ei saada ma korda mitte üleloomulike füüsiliste võimeta abil, vaid sihikindla töö ning selle tulemusena mu mõttelaadis toimunud muutuste tõttu. Aju dikteerib kehale, milleks ta võimeline on, mitte vastupidi. Selleks tuleb aga aju õpetada vastavalt mõtlema. Julgen väita, et seda kõike suudaksid väga paljud meist, nad lihtsalt ei tea seda, sest ei pea seda enda puhul võimalikuks.
See võimaldab mul ette võtta järjest raskemaid katsumusi. Üksnes kõige üles täheldamine, analüüsimine ning kirja panemine on aidanud mul avastada ja mõista keha toimimise seaduspärasusi. See aitab mul aru saada, kas ja mida on vaja ettevalmistuses teha või muuta. Just seeläbi oskan tehtud vead kaardistada ning nendest õppida. See kõik on väga põnev maailm. Kuidas muidu oleks ma saanud teada näiteks seda, et suudan sisuliselt 50 tundi järjest silmatäitki magamata sportida. Või et 10 ööd-päeva kestva sportimise ajal söön ära 60 päeva toidukoguse. Või et keha suudab jooksumaratonist (42.2 km) taastuda paari tunniga ja seda ka siis, kui joosta 10 maratoni järjest.
Kas ma ei karda anda seeläbi oma konkurentidele eelist?
Üksnes tugevas konkurentsis suudan me ennast maksimaalselt realiseerida. Mu kõige meeldejäävamad võistlused on olnud just tiheda konkurentsi tingimustes. Minu arvates pakub kõige võimsama emotsiooni see, kui ma möödun ultratraitlonil liidrist viimastel jooksukilomeetritel ja lõpetan esimesena. See on aga hetkel oletus. Võib-olla kunagi saan kogeda, kui emotsionaalne selline lõpp tegelikult oleks.