Kuigi Austria kolmekordne ultratriatlon (11.4 km ujumist, 540 km ratast, 126.6 km jooksu) oli mu kümnendaks ultratriatloniks, ei paista uutel õppetundidel lõppu tulevat. See näitab, kui palju nüansse selline katsumus endas peidab ning et väga harva lähevad asjad plaanipäraselt.
Foto: Triple Ultra Triathlon Bad Blumau Austria, korraldaja foto
Seekordne õppetund oli sõna otseses mõttes valus. Murekohaks oli kalipso kinnituskrõps, mis hõõrus mu kaelalt naha maha. Kuna kalipsol hakkas kinnituskrõps väsima, siis lasin seda paremaks õmmelda. Enne Austria võistlust testisin uut kinnitust Otepää võistluse ajal. Kõik toimis hästi. Mul ei olnud mingit põhjust arvata, et sellest võiks saada Austria võistlusel suur probleem. Paraku selgus, et avavees ja basseinis toimis kalipso seljas erinevalt. Basseinis pöörates saab kalipso oluliselt rohkem vatti ning hõõrdumine on kiire tekkima. Ei päästnud ka see, et kaela korralikult vaseliiniga enne starti kokku määrisin.
Foto: Kadi Nisu
Igasugused füüsilised kahjustused muudavad edaspidise võistluse väga keeruliseks. Keha on intensiivsest sportimisest niigi suure stressi all ning katkine nahk üksnes võimendab seda. Juba minu varasem kogemus (rattadistantsil kukkusin ja sain marrastused) Leedu ultratriatlonilt näitas, et sellises olukorras lööb raskus välja just jooksmisel. Nii ka seekord. Üle mõistuse keeruliseks kujunes just jooksmine. Austrias tuli joosta 28 kraadises kuumuses. Kui tavaliselt mulle palavad olud sobivad, siis seekord ei talunud keha üldse kuuma. Nägin palju vaeva, et hoida end ülekuumenemast. Igal 2,94 km pikkusel ringil tuli pead ja marraskil kaela külma veega jahutada ning päikese eest kinni katta. Ainuüksi see tegevus juba röövis palju aega. Pärast esimest jooksumaratoni sai mulle selgeks, et seekord tuleb mul maailmarekordile alla vanduda. Samas lõppaeg alla 33 tunni ja isikliku rekordi parandamine 44 minutiga valmistasid palju rõõmu.
Ujumise endaga ma jäin vaatamata valulikule kaela väga rahule. Ujumisvorm on hetkel elu parim. Enamus ajast tegin ees tööd ja veetunnetus oli hea. 11,4 km ujumiseks kulus mul 3:19:40. Esimest korda suutsin ultratriatlonil veest esimesena väljuda, tavaliselt olen olnud neljas-viies.
Ujumise ajal sõin ära ühe geeli ning jõin ühe liitri spordijooki.
Foto: Triple Ultra Triathlon Bad Blumau Austria, korraldaja foto
Seekordne õppetund oli sõna otseses mõttes valus. Murekohaks oli kalipso kinnituskrõps, mis hõõrus mu kaelalt naha maha. Kuna kalipsol hakkas kinnituskrõps väsima, siis lasin seda paremaks õmmelda. Enne Austria võistlust testisin uut kinnitust Otepää võistluse ajal. Kõik toimis hästi. Mul ei olnud mingit põhjust arvata, et sellest võiks saada Austria võistlusel suur probleem. Paraku selgus, et avavees ja basseinis toimis kalipso seljas erinevalt. Basseinis pöörates saab kalipso oluliselt rohkem vatti ning hõõrdumine on kiire tekkima. Ei päästnud ka see, et kaela korralikult vaseliiniga enne starti kokku määrisin.
Foto: Kadi Nisu
Igasugused füüsilised kahjustused muudavad edaspidise võistluse väga keeruliseks. Keha on intensiivsest sportimisest niigi suure stressi all ning katkine nahk üksnes võimendab seda. Juba minu varasem kogemus (rattadistantsil kukkusin ja sain marrastused) Leedu ultratriatlonilt näitas, et sellises olukorras lööb raskus välja just jooksmisel. Nii ka seekord. Üle mõistuse keeruliseks kujunes just jooksmine. Austrias tuli joosta 28 kraadises kuumuses. Kui tavaliselt mulle palavad olud sobivad, siis seekord ei talunud keha üldse kuuma. Nägin palju vaeva, et hoida end ülekuumenemast. Igal 2,94 km pikkusel ringil tuli pead ja marraskil kaela külma veega jahutada ning päikese eest kinni katta. Ainuüksi see tegevus juba röövis palju aega. Pärast esimest jooksumaratoni sai mulle selgeks, et seekord tuleb mul maailmarekordile alla vanduda. Samas lõppaeg alla 33 tunni ja isikliku rekordi parandamine 44 minutiga valmistasid palju rõõmu.
Ujumise endaga ma jäin vaatamata valulikule kaela väga rahule. Ujumisvorm on hetkel elu parim. Enamus ajast tegin ees tööd ja veetunnetus oli hea. 11,4 km ujumiseks kulus mul 3:19:40. Esimest korda suutsin ultratriatlonil veest esimesena väljuda, tavaliselt olen olnud neljas-viies.
Ujumise ajal sõin ära ühe geeli ning jõin ühe liitri spordijooki.