29. oktoober 2014
Mida pikem distants ja mida raske katsumus, seda rohkem tuleb kõikvõimalikele (pisi)aspektidele tähelepanu pöörata. Ka kõige väiksemgi hooletus ja teadmatus toob ultrasporti harrastades kaasa väga ebameeldivaid tagajärgi, mis võivad selle niigi raske proovilepaneku muuta väga raskeks kannatuseks.
Selles postituses kirjutan sulle oma erinevatelt ultravõistlustelt saadud valusatest õppetundidest. Kõik need õppetunnid oleksid võinud olla olemata või valutumad, kui oleksin teatud aspektidele osanud kohe alguses tähelepanu pöörata. Loodetavasti on sul neist ultraspordiga tutvust tehes kasu. Samas on nende õppetundide uuesti läbi analüüsimine ja siia kirja panemine hädavajalik meeldetuletus ka mulle endale ning seda just vahetult enne tulevase laupäeva katsumust Haanja 100 km jooksul. Kohe mitte ei tahaks seal eelmise aasta vigu korrata ning võistlust plaanitust lühemaks teha.
Etteruttavalt märgin, et see postitus on oluliselt pikem kui tavapäraselt, kuid ei näinud mõtet sellest väga pealiskaudselt kirjutada või mitme postitusena esitada. See eest olen üritanud seda postitust piisavalt liigendada.
Võistluseks treenimisel tehtud vead
- mäest laskumise treenimine
Mägistes tingimustes toimuvateks ultrajooksudeks treenimisel ei pea sa muretsema mitte niivõrd mäkke tõusmise, vaid eelkõige mäest laskumise treenimise pärast. Nimelt laskumisel saavad jalad tohutut koormust, mis kiiruse kasvades aina suureneb. Selleks et kiirust kontrolli all hoida, tuleb sul jalgadega hoogu kogu aeg pidurdada. Hoo pidurdamine on äärmiselt koormav reielihastele ning vastava treeningu puudumisel võid sa oma jalad paarikümne minutiga täiesti läbi küpsetada. Kui see juhtub, siis pead arvestama, et sellest hetkest kuni finišini sa enam lihasvalust ei pääse. Näiteks
Ultra Trail du Mont Blanc (UTMB) võistluse raames on pikim non-stop laskumine kusagil 12 km, mille käigus laskutakse 2200 m kõrguselt 800m kõrgusele. Seega keskmine kaldenurk on 11.7 protsenti ning minul võttis see laskumine aega ligikaudu tunni. Pärast seda hakkas enneolematu kannatamine ja see kestis veel kusagil 18 tundi, kuni saabus päästev finiš. Valu aga finišijoone ületamisega ei kadunud, vaid aina kuhjus ning esimesi taandumise märke oli tunda alles 3. võistlusjärgsel päeval. Minu suurim viga selleks võistluseks valmistumisel oli see, et ma ei teinud võistlusele eelnevalt ühtegi treeninglaagrit mägedes.
- pikemad treeningud on hädavajalikud
Pingutused ultravõistlustel võivad ajaliselt kesta kümneid tunde või koguni päevi, mistõttu oleks mõistlik katsumuseks valmistumisel teha ka ajaliselt pikki trenne. Siinjuures ei ole tähtis pikkades trennides läbitud kilomeetrite arv või intensiivsus. Näiteks ultrajooksuks valmistumisel võib pikem trenn hõlmata endas nii ainult jooksmist, rahulikku jooksu / kõndimist segamini või ka ainult kiiremat matka. Esimeste ultrajooksude ajal olid mul pikemad trennid pigem tagaplaanil ja seetõttu saabusid esimesed rasked hetked juba suhteliselt võistluse algfaasis. Seevastu Ungari ultratriatloniks olin esikohale tõstnud just pikad treeningud, mis tagas selle, et võistlusel mul füüsiliselt raskeid hetki ei tekkinud ja sain võistlust algusest lõpuni nautida. Pikkade treeningute üheks heaks näiteks on ka minu esimene 7 km pikkune treeningujumine. Nimelt pärast seda ujumist oli mul õlalihased 2 päeva täiesti läbi ning käte tõstmine valulik ja vaevarikas. Kui oleksin aga jätnud oma esimese pika ujumise võistlusolukorda, ei oleks olnud mõeldav eraldistardiasendis järgnevad 360 km rattaga sõita.
- ära puhkamisega enne võistlust liiale mine
Võistluseks välja puhkamine on küll vajalik, kuid puhkamine võiks välja näha pigem treeningmahu kui treeningkordade vähendamises. Oma eelmise aasta treeningpäevikust nähtuvalt tegin 12 päeva enne Haanja ultrat kokku kõigest 70 km jooksu ja päris mitu päeva olid trennivabad. Seda pean tagantjärele aga üheks oluliseks põhjuseks, miks Haanja ultra eelmine aasta ebaõnnestus. Käesoleva hooaja ultravõistlusteks olen lähenenud hoopis vastupidise nurga alt ning seni on see ennast täielikult õigustanud. Näiteks laupäeval toimuvaks Haanja ultraks on plaanis 12. eelneva päevaga joosta kusagil 175 km ning piirduda ainult ühe puhkepäevaga.
- selgita välja võistlustrassi raskus, profiil ja eripära
Seda on alati mõistlik teha, kui võistlus ei toimu sulle juba tuttavas kohas ja tingimustes. Kõik minu senised 7 ultrakatsumust on toimunud täiesti erinevates, ning mulle tundmatute tingimustega kohtades. Alguses ma raja kohta väga põhjalikku eeltööd ei teinud ja see maksis mulle ka väga mitmel korral valusalt kätte. Näiteks olen ma valinud võistluseks täiesti valed jalanõud ja pidanud seetõttu Portugalis toimunud äärmiselt vihmastes tingimustes ultrajooksul korduvalt kukkuma ning väga järskudel (kaldenurgad 50% kandis) ja porist libedatel laskumistel lausa tagumiku peal alla laskma. Viimane suurem apsakas oli mul aprillikuisel Lanzarote ultrajooksul, kus minu üllatuseks kulges osa rada paksus pisikesi kivisid meenutavas laavatolmus (vt video) - vaatamata sellele, et iga natukese aja tagant olin sunnitud jalanõud jalast ära võtma ja kiviklibust tühjaks valama, õnnestus neil kividel ka mu varbasokkidesse "pugeda", mille olemasolust sain teada alles pärast võistlust sokke jalast võttes ja arvukaid ville silmitsedes. See kõik oleks olnud olemata, kui oleksin teadnud kasutada jalatsikatteid.
Pärast neid ebaõnnestumisi olen ultravõistlusteks valmistumisel teinud alati raja kohta põhjalikku taustatööd. Selleks on tohutu abi Internetist, sest enamuste võistluste kohta võib leida YouTube´st varasemate aastate osalejate videosid ja tähelepanekuid, samuti on võimalik välja selgitada selle piirkonna ilmastikutingimused sel aastaajal. Usun et nii mõnigi on kogenud, kuidas palavates tingimustes toimuv võistlus võib kõik su plaani täielikult ära rikkuda, kui sa ei ole nendes tingimustes võistlemiseks ette valmistatud (st palavates tingimustes ka treeninud).
Varustusega seotud õppetunnid
Ultrajooksudel olen korduvalt pidanud kannatama väikestest jalanõudest tingitud ebameeldivusi, mille kõige tõenäolisemaks tagajärjeks on varbaküünte alla verevalumite tekkimine ja hiljem nende küünte äratulemine. Asi ei ole mitte selles, et võistlusjalanõud mulle juba stardis väikesed oleksid, vaid sõltuvalt inimese eripärast ja katsumuse tingimustest võivad jalad võistluse ajal n-ö paisuda. Kuigi mu jalanumber on 42, olen maastikul toimuvatel ultrajooksudel kasutanud 43 1/3 suurusega võistlussusse, kuid mägistes tingimustes on ka see suurus väikeseks osutunud. Seepärast olen otsustanud järgmisena katsetada veel suuremaid (nr 44) trail jooksujalanõusid. Tähele tuleb panna aga seda, et jalatsite numbrid tootjate lõikes kõiguvad väga palju. Mina jälgin, et jalanõud oleks varvaste juurest vähemalt suure pöidla jagu suuremad ja tulenevalt mu jala eripärast ka parasjagu laiad.
Sama lugu kehtib ka rattakingadega. Nimelt kuni käesoleva ajani kasutasin rattakingi suurusega 43, kuna aga mu järgmised rattakingad on Mavic toode, siis sobiv suurus algab vähemalt 44-st.
Otsimaks lahendust, kuidas ära hoida võistluse ajal varasemalt tekkinud ville, otsustasin proovida ultrajooksjate poolt soovitatud
kompressioon varvassokke. Kasutasin neid Ungari ultratriatloni ajal ja mingeid ville ei tekkinud ning jalad olid võistluse lõppedes heas seisus. Seega laugetes tingimustes toimuvatel ultrajooksudel on need end õigustanud. Peagi katsetan järgi selle ka mägisemates oludes.
Kasutasin neid samu sokke ka Tartu linnamaratonil ning selgus, et väga kiire ja intensiivse jooksu korral ei osutunud need mõistlikuks valikuks. Nende sokkidega õnnestus mul maratonijooksus üle pika aja varbale korralik vill saada.
- võistluse ajal jalanõude vahetamisest
Üldjuhul ultravõistlustel esiotsas jooksvad võistlejad oma jalanõusid ei vaheta, kuid seda võimalust tasuks teatud juhtudel kaaluda. Näiteks siis, kui võistlus toimub märgades ilmastikuoludes või kui oled võistlustrassil jalad kusagil kogemata märjaks saanud, annab kuivade jalatsite ja sokkide jalga tõmbamine sulle väga palju energiat ja vaimujõudu juurde - kohati lausa n-ö uue hingamise. Samuti on mõistlik jalanõusid vahetada, kui võistluse käigus ilmnevad probleemid (nt jala paisumise korral hakkavad need väikseks jääma või lihtsalt kipuvad lagunema). Kuigi juba oma esimesel ultrajooksul Soomes, oli mul üks paar jalanõusid lisaks, sain peagi aru, et ka kahest paarist ei pruugi piisata. Portugalis rasketes tingimustes ja keerulistes ilmastikuoludes vahetasin tervenisti kolmel korral jalanõusid ning oleks ka veel vahetanud, kui oleks olnud, mida mida vahetada.
Nüüdseks olen teada saanud, et kõrgmäestikus toimuvatel ultrajooksudel kasutavad osad jooksjad mäkke tõusmisel ühtesid ja pikkadel laskumistel teisi (põrutust oluliselt vähendavaid) jalanõusid. Pean seda kaalumist ja katsetamist väärivaks mõtteks, kuid see eeldab, et ma olen võimeline lisa paari jalanõusid endale seljakotti ära mahutama. Näiteks UTMB võistlusel on korraldajate poolt ette nähtud kohustuslikkude asjade
nimekiri sedavõrd pikk, et mul tekkis ainuüksi kõige selle nõutava varustuse oma 15-liitrisesse seljakotti mahutamisel suuri raskusi.
- jooksukeppide kasutamisest
Mägedes toimuvate ultrajooksude eel oled alati raske valiku ees, kas kasutada jooksukeppe või mitte. Valiku tegemise muudab raskeks see, et võistlustel kehtib üldjuhul lihtne reegel, et kui otsustad jooksukeppide kasuks, siis tuleb sul need endaga kaasas hoida võistluse lõpuni (kasutad sa siis neid või mitte), ning kui otsustad ilma nendeta võistelda, siis vahepeal sa neid endale kusagilt hankida ei tohi. Nõustun täielikult korraldajate soovitusega kasutada jooksukeppe, sest mäkke ronimisel on neist kindlasti palju abi. Samuti on need suureks abimeheks neile, kes ei tunne end veel mägedes liikudes ja laskumistel kindlalt. Seega oma esimestel mägiultratel on nende kasutamine pigem kasulik kui kahjulik. Samas, mida rohkem sa mägedega sina peale saad ja mida paremas füüsilisse vormis oled, seda rohkem tekib kiusatus neid mitte kaasa võtta.
Juhul kui sa veel seda ei tea, siis jooksukepid ja käimiskepid ei ole päris üks ja sama - st mõlema funktsioon on küll üks, kuid tohutu vahe on raskuses ja mugavuses. Oleksin äärepealt oma senisele raskeimale katsumusele läinud tavaliste käimiskeppidega, kuid õnneks võistlusele eelneval päeval avastasin expo´lt tootja Black Diamond
võistluskepid. Nende kergust, mugavust ja kokkupakitavust peab lihtsalt oma käega kogema, et aru saada, milline üüratu eelis on neil tavaliste käimiskeppide ees.
Toitumisega seotud õppetunnid
- korraldajate pakutav menüü
Üldjuhul avaldavad ultravõistluste korraldajad ürituse kodulehel menüü, millist toitu nad toidupunktides pakuvad. Kindlasti tutvu sellega ja veendu, et seal pakutav langeb kokku ka sinu treeningul katsetatud menüüga. Näiteks mulle korraldajate poolt pakutavast valikust ei piisa ning ma võtan alati ka oma enda söögi ja joogi kaasa. Pealegi tuleb paratamatul arvestada tõsiasjaga, et osavõtjate poolest väiksematel ultravõistlustel ei ole korraldajal palju rahalisi võimalusi, et tagada osalejatele väga mitmekülgne ja enamuste maitseeelistusi hõlmav toitlustus.
Ultravõistlustel toitumise võtsin eriliselt tähelepanu alla pärast valusat kogemust eelmise aasta Laulasmaa ultral, mil olin plaanitud 169 km asemel sunnitud piirduma 105 km läbimisega. Nimelt mingil hetkel jooksu käigus tekkis mul raskusi pakutud toidu söömisega, toit enam sees ei püsinud ning mõne aja pärast ei kannatanud enam midagi süüa, ilma et see oleks kohe ülesse tagasi tulnud. Pärast seda hetke ammendusid kõik energiavarud sisuliselt hetkega ning paari tunni pärast oli mul raskusi isegi käimisega. Seega ainuvõimalik lahendus oli edasine võistlemine lõpetada.
Minu hinnangul on toitumisega alt minek üks kõige tõenäolisemaid ultravõistluse katkestamise põhjuseid.
- üksnes geelidega kaugele ei jõua
Kuigi ma esimestel ultratel tarvitasin spordigeele päris palju, siis peagi sai selgeks, et ainult geelidega ma mitmekümne tunni pikkuseid ultravõistlusi läbida ei suuda, rääkimata hea tulemuse tegemisest. Näiteks jäi mul esimesel ultral geelidest toitumisel kurgulagi nii valusaks, et veel mitu päeva andis valu neelates tunda. Samuti täheldasin, et mida kauem ainult geele tarbida, seda imelikumaks ja kõhedamaks läks olemine seesmiselt. Kui lugesin ultrajooksjate kohta, kes võistlustel tehistoitu üldse ei tarbi, otsustasin ka enda menüüd kohendada ja vähendada geelide tarbimine miinimumini. Ungari ultratriatlonil tarbisin ma üksnes ühe geeli ja seda alles 15. võistlustunnil jooksmise alguses, kusjuures spordijooki ei tarbinud ma tilkagi, vaid jõin enamuse ajast vitaminiseeritud vett ning apelsinidest ja greipidest pressitud värsket mahla.
Seega hetkel lähtun põhimõttest, et pikematel ja vähem intensiivsema pingutusega võistlustel katsun enamuse ajast toituda tavalistest toiduainetest, lühematel ja intensiivsematel (selliseks võistluseks pean nt Haanja ultrat) võistlustel on spordigeelide osakaal veidi suurem, kuid kindlasti söön ka palju tavalist toitu.
- märgi võistlustel tarbitud söögi ja joogi kogused üles
Esimesel ultravõistlusel ma endale märkmeid tarbitud koguste kohta ei teinud, sest arvasin, et küll mul enam-vähem see hiljem meeles on. Paraku see nii ei ole ning kui sa peagi pärast võistlust seda üles ei tähelda, siis järgmise võistluse eel oled sa suhteliselt sarnases olukorras kui esimesel korral - teadmata mida ja kui palju võistlusele kaasa võtta.
Samas tuleks üles märkida ka kuidas see toit sulle sobis, kas teda oli kerge manustada ja kui kiiresti see vastu hakkas. Näiteks olen enda kohta teada saanud, et magusat toitu ei suuda ma väga pikka aega järjest tarbida ja eriti veel kui tegemist on ühe ja sama toiduainega. Samuti on mul tõsiseid probleeme magusa ja energiarikka toidu alla saamisega palavates tingimustes toimuva võistluse käigus. Kuumadel ilmadel olen end jaoks avastanud arbuusi, mida ma võin kilode kaupa alla kugistada. Soolaste toitutega on oluliselt lihtsam, vähemalt ei teki nende suhtes nii kiiresti vastumeelsust.
Seega, mida kirjuma toidulaua sa oma meelepärastest ja treeningtingimustes testitud toitudest kokku paned ning neid korrapäraste vahedega tarbid, seda nauditavamaks ja meeldejäävamaks kujuneb su katsumus.
Järgmise aasta maikuus on mul kavas võistluseks toitumise osas koostada detailne ja täpset kaloraaži sisaldav söögiplaan päevade lõikes ette valmis ning jälgida, et omandatav energia oleks kulutatud energiaga võimalikult bilansis. Eks siis hiljem annan teada, kas ja kuidas see mul õnnestus.
Võistluse ajal omandatud teadmised
Äärmiselt oluline on olla pidevas liikumises ning seisakud peaksid olema lühikesed ja seotud eelkõige kas söömise, riiete vahetamise või keha kergendamisega. Iga pikem paus muudab uuesti liikuma hakkamise raskeks ja suurendab katkestamise tõenäosust. Minu jaoks on juba enam kui minutiline seismine liiast, v.a. mägedes toimuvad ultrajooksud, kus toitumispunktid võivad paikneda 2-3 tunniste vahede kaugusel - sellisel juhul kulub mul veidi rohkem aega seljakoti sisu täitmisele, kuid ka siis peaks paari minutiga hakkama saama.
Ühe rumaluse ja läbimõtlematusega sain ma hakkama Portugali ultrajooksuks valmistumisel. Nimelt varasemalt oli ultravõistlusel mind saatnud hea ilm. Portugalis seevastu hakkas vihma sadama juba stardis ning sadu kesti rohkem kui 10 tundi. Kuigi olin kõik vajaliku ilusti seljakotti pakkinud, ei olnud ma riideid eraldi väikestesse kilekottidesse pannud, mistõttu varsti pärast starti olid kõik mu vahetusriided läbimärjad. Õnneks oli mul raja ääres ka abiline kaasas, kes need riided autos soojapuhuri abil siis ära kuivatas ning võistluse teises pooles kätte toimetas.
Teine oluline õppetund on olnud see, et varustust seljakotti pakkides tuleb põhjalikult läbi mõelda nende asjade kasutamise järjekord. Ei olnud just harvad need juhud, mil vajasin seljakotist midagi, mis asus täiesti koti põhjas.
- alati tuleb olla 100% keskendunud
Kes on kõrgmäestikus matkamas käinud, see peaks teadma, kui tähelepanelik pead sa igal sammul olema. Väiksemgi tähelepanematus lõpeb heal juhul ehmatusega, tihtipeale jala väljaväänamise või koguni luumurruga ning halvimal juhul mäe külgepidi alla libisemise või kukkumisega. Seepärast peaks olema kõigile mõistetav, miks korraldajad ei luba kuulata muusikat ning nõuavad vile ja täis akuga telefoni olemasolu.
Kuigi ma ei harrasta kunagi sporti tehes kõrvaliste asjadega tegeleda (nt kuulata muusikat), olen pidanud päris mitmeid libastumisi ja väiksemaid kukkumisi üle elama. Peaasjalikult on need olnud tingitud tähelepanu hajumisest - nt olen joostes jäänud ka mõnda ilusamat vaadet imetlema. Seega, kui osaled mägiultral, siis sulle avanevate suurepäraste vaadete nautimiseks jää hetkeks seisma või kõnni rahulikumalt.
- võistlustrassiga tutvumine
Ultratriatlonite puhul toimub nii ujumine, ratas kui ka jooks üldjuhul suhteliselt väikestel ringidel, mistõttu võistlustrassiga mittetutvumist ei vabanda küll miski. Soovitav on osaleda korraldaja poolt paar päeva enne võistlust läbiviidaval rajaga tutvumisel.
Erinevalt ultratriatlonist toimuvad paljud mägised ultrajooksud kas ühel trassil erineva algus ja lõpp-punktiga, ühel väga suurel ringil või mõningatel kümnetesse kilomeetritesse ulatuvatel ringidel. Seega ei ole nendega eelnevalt tutvumine tihtipeale võimalik. Sellisel juhul on korraldajad võistlustrassi väikeste vahemaade tagant ära tähistanud ning kui võistluse ajal sa minuti või paari jooksul tähist ei märka, võib see tähendada, et oled rajalt eksinud. Mõistlik on siis minna tuldud teed tagasi, kuni näed jälle tähiseid. Asjadele tuleb läheneda ka loogiliselt, st kui rajal mingeid hargnevaid teid ei esine, siis pole reeglina ka põhjust pidada end eksinuks. Liikudes teiste võistlejate järgi tuleb samuti ettevaatlik olla, olen selliselt toimides ise korduvalt mägedes õigelt rajalt kõrvale kaldunud.
Omaette probleem on see, kui korraldaja poolt on rada halvasti tähistatud või kui teed juhatavad sildid on näiteks tuule (vms põhjusel) tõttu kaduma läinud. Täpselt sellisesse olukorda sattusin ma aprillikuus toimunud Lanzarote ultrajooksul, kus raja halva tähistuse tõttu eksisin rajalt vähemalt neljal korral. Mäletan sellest tingitud emotsioone hästi ka veel täna - olin maruvihane ja kirusin korraldust nii kus jaksasin, sest eksimustest tingitud ajakaotus kokku oli vast kusagil 20 minutit.
- katkestamisest on kerge saama harjumus
Kui ultravõistlus kujuneb raskemaks katsumuseks, kui algul arvata oskasid, siis vaatamata sellele, tuleb üritada alustatu lõpetada. Katkestamist tasuks kaaluda eelkõige siis, kui jätkamine kujutaks reaalset ohtu tervisele. Olles aga mingil põhjusel pidanud katkestama, on minu arvates äärmiselt oluline järgmisel katsumusel kindlasti lõpetada, sest muidu võidki sattuda katkestamiste oravrattasse. Räägin seda Laulasmaa ja Haanja ultravõistluste järgselt kogetu pinnalt. Nimelt mõlemal eelnimetatud võistlusel ei läbinud ma algselt plaanitud distantsi, mistõttu minu jaoks tähendas see katkestamist. Samas nii Laulasmaale järgnenud võistlusel kui ka pärast Haanjat kavas olnud Lanzarote ultrajooksul olid mul esimeste raskete momentide tekkimisel katkestamise mõtted kiired tekkima.
Põhjus, miks katkestamisel on kõige suurem negatiivne mõju just järgmisele katsumusele, peitub minu arvates selles, et käsil oleval katsumusel tulevad kõige kergemini meelde ja esile just viimati läbi tehtud katsumusel kogetud emotsioonid, raskused, kordaminekud ja möödalaskmised. Kui viimasest korrast aga midagi head meenutada ei ole, on raskuste tekkimisel keerulisem tahtejõudu ja eneseusku ammutada.
Minetused taastumisel
Võistluseks valmistumisel soovitan hoolikalt läbi mõelda ka finišeerimisjärgse tegevuse, sest kohe pärast katsumust ei pruugi sul olla selleks jõudu, tahtmist ja võimalust. Eelkõige on minu jaoks oluline, et mul oleks (väga) soojad riided ja meelepärane söök/jook kohe mind ootamas.
- taastumisprotsessidega alustada võimalikult kiiresti ja samas ka ettevaatlikult
Valutavate jalalihaste kiireks taastumiseks olen kasutanud jääkülma vett, mis taandab kiiresti põletiku lihastest. Samas pärast Lanzarote ultrat tegin selliselt toimides ka suure vea, kui otsustasin võtta kuuma sauna ja siis ronida kaelani väga külma vette ning selliselt vaheldumisi kuni kolm korda. Kuna keha oli pingutusest niigi nõrk, ei suutnud organism kuuma ja külma vaheldumisega enam toime tulla, ning enne kui ma SPA-st koju jõudsin, oli mul kõrge palavik tekkinud. Seega järgmised kolm päeva pidin ma lisaks valutavatele lihastele ka 40-kraadise palaviku toime tulema.
- liigutamine on parim taastaja
Kui sul on valida, kas olla päev läbi valutavate jalgadega kodus diivanil või minna rahulikule pikemale jalutuskäigule, soovitan viimast. Minu jaoks on kõige pingelisemad ja vaevarikkamad taastumised olnud just need, mil ma olen otsustanud koduseinte vahele jääda. Iseenesest oleks ujumine üks parim tegevus, kuid ma ei ole ise seda seni harrastanud just võimaliku haigestumise tõttu. Täpselt selliselt toimisn ma ka Tartu linnamaratonile järgneval päeval, jalutades rahulikult 21 km - ülejärgmiseks päevaks ei olnud enam arugi saada, et maratoni oleks jooksnud.
Selle pika blogipostituse lõpetuseks soovitan alati võimalusel võtta ühendust inimesega, kes on sama või sarnaseid katsumusi juba läbinud, sest tõenäoliselt avastad asju, millele sa kogemuste puudumise tõttu lihtsalt ei oska tähelepanu pöörata.
