Pühapäevaga lõppes aga mul 8 nädalat kestnud ujumise ja jooksu ettevalmistus, mis oli üles ehitatud põhimõttel 2 koormusnädalat + 1 kergem taastav nädal. Esimesest 2-nädalasest treeningtsüklist võid lugeda siit ja teisest siit. Selles postituses toon sinuni viimase ettevalmistusperioodi tegemised.
Mõningaid arvnäitajaid 14-päevase treeningperioodi kohta:
- 54 tundi treeninguid
- sh 57,25 km ujumist ja 400,5 km jooksu
- pikim ujumine 10 km
- pikim jooks 56 km jooksulindil
- 400 km keskmine jooksukiirus 4.13 per/km
Mis oli selle treeningtsükli ülesehitamisel oluline?
Oluline on tähele panna, et viimane ettevalmistustsükkel sai sellisel kujul võimalikuks ainult tänu sellele eelnenud kahele tsüklile. Kui ma oleks ilma kahe eelneva tsüklita sellise treeningkava ette võtnud, ei oleks mu organism sellega tõenäoliselt hakkama saanud või vähemalt kaugeltki mitte nii edukalt. Enne oleks lihasvalu või ülekoormus endast märku hakanud andma ning ka vigastuse oht oleks olnud väga reaalne. Kui varasema kahel tsüklil oli raskeimaks just teine jooksunädal ning esimene nädal oli ennekõike sisseelamiseks, siis seekord tuli palju higi valada kohe algusest peale. Esimese nädala kilometraažiks kujunes seekord 192 km ja teise nädala omaks 208 km (eelmine tsükkel olid need numbrid vastavalt 168 km ja 214 ning üle-eelmine tsükkel 124 km ja 215 km). Kaks ca 200 km-st jooksunädalat koos rohkete ujumistrennidega on minu jaoks keeruline ettevõtmine. Seetõttu hoidsin enda enesetundel, lihaste seisundil ja taastumiskiirusel pidevalt silma peal.
Iga treeningtsükkel peab minu jaoks olema oma nägu ja sisaldama kehale n-ö üllatusmomenti - üksnes eelmise treeningtsükli kordamises ma suurt kasutegurit ei näe. Näiteks sai seekord organismi meeldivalt üllatatud sellega, et pärast esimest kolme rasket treeningpäeva tegin kehale "ootamatu" puhkepäeva, et 10 järgnevat päeva vastu pidada. Samas sai kehale esitatud ka tõsine väljakutse, mis seisnes taastumiskiiruse ja vaimse poole proovilepanemises. Nimelt 11. päeval sai ühtejutti joostud 56 km, kuid erinevalt eelmise treeningtsükli ülesehitusest ei tähistanud see pikk jooks puhkenädala algust, vaid ees ootas veel 3 rasket päeva. Just neid treeninguid, mis leiavad aset pärast suurt pingutust, pean ma parimaks vaimujõu tugevdamise tööriistaks. Hea meel oli tõdeda, et pärast sedavõrd pikka jooksu oli järgmisel päeval enesetunne hea ja lihasvalu ei saabunudki.
Kolme treeningtsükli jooksukilometraaži keskmisi kiiruseid omavahel võrreldes sain kinnitust, et treeningud on olnud arendavad ja aidanud mu jooksmise uuele tasemele. Näiteks kui esimese 339 km pikkuse jooksutsükli keskmiseks kiiruseks tuli 4.26 per/km, siis teise (382 km) puhul oli selleks juba 4.20 per/km ning viimase, kõige pikema tsükli puhul oli 400 km keskmiseks kiiruseks juba 4.13 per/km. Täna julgen väita, et 2-kordse ultratriatloni raames (s.o. pärast 7,6 km ujumist ja 360 km ratast) on võimalik 84,4 km joosta alla 6 tunni.
Millal, mida ja kuidas ma selle 2 nädala jooksul treenisin, vaata juuresolevast treeningpäeviku väljavõttest.
Hetkeseisuga usun, et füüsilise ettevalmistuse poolest oleksin valmis 10-kordset ultratriatlonit juba täna ette võtma. Samas hea füüsis on üksnes osa õnnestumisest, vähemalt sama tähtis on vaimne valmisolek. Seda tuleb mul veel omajagu treenida. Näiteks üks osa vaimsest ettevalmistusest on TransGranCanaria ultrajooks, mille ajal peab organism toime tulema väga tugeva lihasvaluga.
Mis järgmiseks?
Esmaspäeva hommikul (kohe pärast treeningtsükli lõppu) käisin taas synlabis verd andmas. Kui analüüside vastused käes, siis kirjutan sulle, kas ja kuidas trennid verepildis avaldusid. Lisaks on peagi plaanis kirjutada sulle koormusnädalatevahelistest "puhke-" ehk kergemast nädalast, et sul oleks mu tegemistest terviklik ülevaade ja arusaam. Kõike seda aga siis juba Lanzarotel olles.