Füüsilise poole ettevalmistus 19 km pikkuseks ujumiseks
Selleks, et end vees hästi tunda, tuleb palju vees olla. Alates jaanuarist on mul olnud keskmiselt 5 ujumistrenni nädalas (v.a. need üksikud korrad, mil kevadel külmetus mind kimbutas). Ühe ujumistrenni keskmiseks pikkuseks oli 4,5 km. Ülipikaks distantsiks treenimisel on suur roll pikkadel ujumistreeningutel. Minu ettevalmistus nägi 7 km pikkuseid ujumistrenne ette kümme ning vahemikku 9,4 - 12 km jäävaid ujumisi kuus korda. Ujumise ettevalmistuses võlgnen kogu tänu Jüri Käenile, kelle kogemused ja teadmised end täielikult õigustasid. Hea meel oli pärast 19 km pikkust ujumist tõdeda, et füüsilise enesetunde mõttes ei ole suurt vahet, kas ujuda 12 km või 19 km.
Jüriga detsembris kohtudes ja ujumistreeninguid arutades, ütles ta mulle esimese asjana, et kui ma tahan, et mu keha suurele ujumismahu ja -intensiivsuse kasvule vastu peaks, pean ma ära õppima saltopöörde basseinis. Vastasel juhul ei pea mu õlalihased (mis juba siis veidi pikemate ujumiste järel kangeks jäid) koormuse kasvule vastu. Nii ma siis tegin - kõigest ühe ujumistrenniga sai saltopööre enam-vähem selgeks, kuigi algselt pidasin seda keerulisemaks ettevõtmiseks. Minu jaoks ei olnud probleem mitte saltopöörde tegemises, vaid selles, et pöörde ajal kippusin algselt jääma hapnikku võlga. Täna ei kujuta ma saltopöördeta ujumist basseinis enam ette.
Basseini- vs avaveeujumine
Siin võiks küsida, kumb on lihtsam ja kiirem. Tõenäoliselt ei kehti see kiirete ujujate kohta, kuid minule kui täiesti keskpärasele harrastusujujale on avavees ujumine oluliselt lihtsam ja kiirem. Seda kinnitavad mu varasemad kogemused ja ujumisajad välitingimustes. Kõrvaltvaatajale võib tunduda justkui pööramine basseinis annab võimaluse puhata, kuid päris nii see ikka ei ole. Ultraujumise basseinis teeb eriti raskeks ka vaimne aspekt, sest on suur vahe, kas ujuda 19 km 25-meetrises basseinis või näiteks avavees 400-500 meetristel ringidel. Kuna basseinis on rada veepõhja joonistatud ja rajapiiretega piiratud, siis trajektoori hoidmine on lihtsam. Tõsi, kuid seda ennekõike juhul, kui sirgjooneline ujumine välitingimustes on sul vastunäidustatud. Mul endal ei ole avavees trajektoori hoidmisega kunagi väga suuri raskusi olnud, kuigi üks eksimuskogemus esimeselt ultratriatlonilt tõepoolest on. Selle aga panen vähese väliujumise ja eelkõige enda tähelepanematuse arvele.
Mis siis teeb väliujumise kiiremaks? Keskpärasel ujujal mängib siin suurt rolli kalipso, mis tõstab su ujuvust ja kehaasendit. Avavee ujumisega ultratriatlonil kasutatakse reeglina alati keha temperatuuri säilitamiseks kalipsot. Vee temperatuur peab olema võrreldav basseini omaga, et kalipsota ujumine võiks päevakorda tulla. Kalipso kasutamine välitingimustesse rajatud basseinis ei ole samuti midagi tavapäratut. Näiteks juuli lõpus Saksamaal toimuva kolmekordse ultratriatloni raames leiab ujumine aset 50-meetrises välibasseinis (temperatuur 23-24 kraadi) ning seal on samuti kalipsod kasutusel. Basseinis ei anna kalipso kasutamine avaveega võrreldavat eelist, sest kalipsoga saltopöörde tegemine on keeruline ja ebameeldiv, mistõttu tavaliselt saldopööret siis ei kasutata.
Kiiruse osas olen võrrelnud ka mitme teise ultratriatleedi ujumisaegu erinevates keskkondades ning välitingimustes on need olnud kiiremad.
Kuidas muuta 19 km pikkune ujumine vaimselt lihtsamaks?
Just selle küsimusega sai enne Eesti katsumust pead vaevatud. Jüri pakkus välja lahenduse, mis minu puhul toimis suurepäraselt. Nimelt ujumisdistants sai jagatud järjest kahanevateks seeriateks (vt fotolt) ning iga pikema seeria sees sai omakorda tehtud lühikesi ujumisstiili vahetusi. Pikemate lõikude vahel tegin kiire (ca 30 sekundit) toitumispausi. Seega vees olles mõtlesin ma ainult käimasolevale lõigule. Kõik oleks olnud vaimselt kordades raskem, kui ma oleks lihtsalt hakanud 19 km ühtejutti ujuma.
Saksamaal 11,4 km ujumise raames on kavas rakendada küll sama põhimõtet, kuid selle erinevusega, et seal ma ujumisstiilide vahetusi ei tee ning enamus lõikudevahelised pausid teen peas - st kiireid pause toitumiseks plaanin teha ca 5-6.
Ujumisteema lõpetuseks peatun lühidalt ka varustuse teemal. Eks paljud ole meist ujumise ajal kokku puutunud uduste prilliklaasidega ning teavad, kui häiriv on halb nähtavus. Ultradistansi korral oleks see lausa vaimu nüristav. Nii nagu igal spordivarustusel, on ka ujumisprillidel oma eluiga. Seepärast ma ajastan ujumisprillide vahetuse võimalusel just ultratriatloni stardiks. Selliselt toimisin ka seekord ning udususega mingeid probleeme ei olnud. Loomulikult on oluline ka see, et prillid sulle hästi sobiks ja et rihm oleks seadistatud täpselt oma vanade prillide järgi. Tähtis on teada, et need ujumisprillid, mis istuvad su näole tunniseks ujumiseks, ei pruugi olla sobivad 3-4 tunniseks ujumiseks. Seega ka prille tuleks pikal ujumisel eelnevalt testida. Seekord tegin ma siin väikese apsu, sest rihm sai ekslikult pool senti tugevamalt seadustatud kui vanal paaril - tulemuseks oli see, et pärast ujumist oli mul parempoolne kulm veidi paistes.
Järgnevates postitustes plaani sulle rääkida veel rattaetapist, jooksust, toitumusest, verenäitajatest, varustusest jne. Minu soov on anda kogetu ja õpitu sulle võimalikult detailselt edasi, et sa saaksid hea ülevaate ja et sul oleks soovi korral võimalik seda teadmist enda kasuks tööle panna.