Tegemist on aga elukestva õppega - st sa saad aja jooksul ennast üha paremini tundma õppida - kuid kui arvad, et ühel päeval tead kõike, siis seda ei juhtu kunagi. Kehasignaalide tundmaõppimine hakkab enesetunde (sh oma kuuenda meele) kuulamisest. Kui midagi on viltu, siis varem või hiljem väljendub see enesetundes ning eiramise korral avaldub lõpuks ka füüsiliselt.
Minu kogemus ütleb, et kui keha saadab sulle signaale, siis on probleem või puudus juba olemas. Algselt on signaalid vaevumärgatavad, kuid nende eiramise korral need muutuvad järjest tugevamaks. Minu puhul on hea näide vedeliku- või mineraalainete puudus, mille algseid ilminguid ei osanud ma pikka aega õigel ajal tähele panna. Varemalt ei olnud harv see, kui vedelikupuudusest sain aru alles siis, kui suu oli muutunud kuivaks ja sülg paksuks. Sooritusvõime seisukohalt on see aga liiga hilja ning siis täiendava vedeliku tarbimine seda kahju enam täielikult korvata ei suuda. Tänaseks olen vedelikupuuduse ennetamises oluliselt targem, teades enda puhul seda, et vedeliku vajadusest hakkab keha tasapisi märku andma erinevate signaalidega. Nendeks on näiteks väike pistmise tunne kõhus, vee hästi maitsma hakkamine, suuremate lonksudega vee tarbimine, pulsi suurenemine ning vetsuhäda tekkimine. Kas sa teadsid, et keha hakkab vedeliku puuduse süvenemise korral soolestikku puhastama, et paremini vee defitsiidiga toime tulla? Olen selle kohta kuulnud teistelt ja tean ka enda kogemustest. Õigel ajal selle signaali märkamise ja vedeliku manustamise korral olukord üldjuhul taandub.
Vee maitse järgi hindan ma ka soolade juurde manustamise vajadust. Nimelt kui vee maitse hakkab (ennekõike pikema trenni ajal) vastu, siis tean, et kehal on vajadus soolade järgi. Selle murekoha lahendan üldjuhul soolakapsli abil, vahepeal ka spordijoogiga.
Oma keha toimimise tundmaõppimises sai suur samm edasi astutud vereanalüüside abil. Verenäitajate jälgimise abil saan ma tagasisidet defitsiitidest ja treeningute mõjust kehale enne, kui need jõuavad enesetundes või füüsiliselt avalduma hakata. Üksnes siis, kui verenäidud on korras, julgen ma rahuliku südamega ultrakatsumuse starti minna. Oma kogemusest võin kinnitada, et kui organism on enne katsumust kõikide vajalike ainetega varustatud, siis keha suudab ajutiselt (s.o. ultrakatsumuse ajal) toime tulla ka juhul, kui katsumuse ajal sa ei suuda organismile aineid vajalikes koguses tagada.
2. jaanuaril antud vereanalüüside tulemused
Järgmisel päeval pärast oma viimast 2-nädalast rasket treeningtsüklit (vt siit) käisin synlabis verd andmas ning nüüd saan tulemused ka sulle avaldada. Selgus meeldiv tõsiasi, et keha tuli suurepäraselt toime 382-kilomeetrise jooksutsükliga.
Osade analüüside tulemused (nt hemoglobiin, kreatiini kineaas, transferriini saturatsioon, antistreptolüsiin-O) näitavad küll treeningute väikest mõju organisimile, kuid mitte midagi ligilähedast jäljele, mis jätsid endast eelmise aasta TransGranCanaria ultrajooks ja Eesti 5-kordne ultratriatlon.
Näiteks just läbi saanud treeningtsükli lõpuks oli lihaskahjustuse ulatust näitav marker kreatiini kineaas 346, mis on veidi üle normväärtuse (308). Samas Eesti 5-kordse ultratriatloni ajal kohe pärast 211 km jooksu lõpetamist tuvastati mul selle markeri väärtuseks 5666.
Juuresolevast ülevaatlikust tabelist võid näha mu eelmise aasta ja käesoleva aasta jaanuaris antud analüüside tulemusi ning saad neid soovi korral omavahel võrrelda. Viitan siinkohal ka ühele oma varasemale blogipostitusele, kus seletasin pikemalt ja põhjalikumalt lahti, mida mingi analüüs tähendab ja mida ma analüüside tulemustest enda jaoks järeldada saan.
.png)
Analüüside vastused valmistasid head meelt ka ferritiini ja vitamiin D näitude osas. Olgu siinkohal märgitud, et vahet tuleb teha raua ja ferritiini näitajal. Ferritiin on raua depoovalk ja just see näitaja on rauapuuduse hindamise seisukohalt oluline.
Olen pikka aega tegelenud ferritiini ja vitamiin D näitude normipiiresse saamise ja seejärel nende normipiires hoidmisega ning lõpuks tundub see mul olevat õnnestunud. Mida ma selleks siis teinud olen? Alates sügisest olen iga päev tarbinud 1 Retafer rauatableti ja 8000 ühikut D-vitamiini tilkade kujul (s.t. 4000 hommikul ja 4000 õhtul). Kuna selliselt olen toiminud enam kui 4 kuud (enne seda võtsin D-vitamiini 4000 ühikut päevas) ja kuna näidud olid mõõtmisel normipiires, siis võib järeldada, et mu toidumenüü ja eelkirjeldatud kogustes toidulisandid tagavad hetkel ilusti organismi vajaduse. Eks järgmised analüüsid näitavad, kas see ka nii püsima jääb. Muutused neis näitudes võib minu arvates tingida ennekõike just mu treeningute mahud ja intensiivsus.
Juba aastaid märgin oma igapäevase tarbitud toidu (sh toidulisandid) üles. Selle kasutegur on suur. Näiteks on toitumispäevik mu suureks abimeheks vereanalüüside hindamisel, sest kuidas ma muidu ainete defitsiitidega tulemuslikult tegeleda saaksin. Selleks, et teada, mis põhjustas mingi aine defitsiidi või kuidas ma selle puuduse kõrvaldasin, pean ma teadma, mida, millal ja kui palju ma sõin.