Magamatus on üks paljudest keerulistest aspektidest, millega kehal tuleb ultratriatloni ajal hakkama saada. Eriti raske on see just katkematus formaadis ultratriatlonite puhul. Näiteks Eesti 5-kordse katkematu ultratriatloni ajal magasin ma 4,5 ööpäeva jooksul kokku 10 tundi ja 10 minutit. Kaks korda pikemal Šveitsi 10-kordsel katkematul ultratriatlonil magasin 10 ööpäeva jooksul kokku 29 tundi 40 minutit. Kusjuures Šveitsis oli väga mitmeid võistlejaid, kes minust märgatavalt vähem magasid.
Foto: Šveitsi katkematu 10-kordne ultratriatlon, 2017.
Juuli lõpus toimunud Saksa 3-kordse ultratriatloni ajal olin järjest üleval 41,75 tundi. Reede hommikul kell 4:45 oli äratus ning seejärel sain uuesti magama laupäeva õhtul kell 22:30. Kusjuures võistluseelsel ööl magasin kõigest 3,5 tundi. Läksin küll varakult voodi, kuid ruumis valitsenud meeletu palavus, ja osalt võib-olla ka võistlusärevus, ei lasknud unel tulla. Viimast korda vaatasin kella ühest öösel. Seega neljapäeva hommikust kuni laupäeva õhtuni (s.o. 61 tunni jooksul) magasin kokku 3,5 tundi. Vaatamata sellele ei olnud mul võistlusel mingeid probleeme üleval olemisega. Samuti ei tundnud ma, et magamatus mu sooritusvõimet oleks pärssinud.
Mõningad huvitavad faktid, mida olen omal nahal kogenud:
Magamatust ei treeni
Ultratriatloniteks valmistumisel katsetan üldjuhult treeningute raames kõik ära - kuidas keha suuri koormusi talub, kuidas keha saab hakkama pikalt rattaasendis olemisega, missugune varustus istub kõige paremini, milline toit sobib menüüsse ja milline mitte. Küll aga on üks asi, mida ma kunagi treeningute raames seni veel teinud ei ole. Nimelt ma ei testi seda, kuidas keha magamatusega toime tuleb. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks puudub mul magamatuse treenimise osas teadmine ja kogemus selle kahjulikkusest või kasulikkusest. Teiseks ei saaks ma seda treenida võistlustingimustele sarnastes oludes. Nimelt treeningute raames peaksin ma magamatuse harjutamiseks vähemalt mitu ööpäeva järjest sportima. Ühe magamata ööga tulen 3-kordsete ultratriatlonite ajal muretult toime. Mitu päeva ühtejutti sportimist muudaks treeningu aga omaette katsumuseks ja oleks kehale liiga kurnav. Üks on aga kindel, et just sportides on kõige lihtsam unest üle olla. Seega ei ole mõeldav lihtsalt üritada võimalikult kaua magamata olla.
20-kordse päevase ultratriatloni suur vaimne väljakutse seisneb just hommikul ärkamises ja enda uuesti käima saamises. Kuigi unedefitsiit on kiirematel võistlejatel päevase formaadi puhul katkematust formaadist väiksem, ei tähenda see kaugeltki muretut ööd. Päevase formaadi puhul on võistlus oluliselt intensiivsem ja energiavarude täitmine toimub ennekõike just sportimisvabal ajal. Näiteks 2016. aastal Šveitsis 10 järjestikusel päeval 10 täispikka triatlonit tehes tõusin öösel kahel-kolmel korral söömiseks üles. Kõht läks lihtsalt tühjaks ja see äratas mu üles.
Foto: Šveitsi katkematu 10-kordne ultratriatlon, 2017.
Juuli lõpus toimunud Saksa 3-kordse ultratriatloni ajal olin järjest üleval 41,75 tundi. Reede hommikul kell 4:45 oli äratus ning seejärel sain uuesti magama laupäeva õhtul kell 22:30. Kusjuures võistluseelsel ööl magasin kõigest 3,5 tundi. Läksin küll varakult voodi, kuid ruumis valitsenud meeletu palavus, ja osalt võib-olla ka võistlusärevus, ei lasknud unel tulla. Viimast korda vaatasin kella ühest öösel. Seega neljapäeva hommikust kuni laupäeva õhtuni (s.o. 61 tunni jooksul) magasin kokku 3,5 tundi. Vaatamata sellele ei olnud mul võistlusel mingeid probleeme üleval olemisega. Samuti ei tundnud ma, et magamatus mu sooritusvõimet oleks pärssinud.
Mõningad huvitavad faktid, mida olen omal nahal kogenud:
- Kui magamatus hakkab küündima kahe ööpäeva kanti, siis on füüsiliselt keeruline silmi lahti hoida, kuigi mõistus on veel üsna erk ja suudaks teadvusel püsida. Juuresolevalt pildilt võid näha, kuidas ma pärast Saksa võistlust lasen silmadel puhata, kuid olen üleva ja ajan tiimiga juttu. Silmalaugu liigutavatele lihastele piisas veerandist tunnist, misjärel suutsin silmi taas 4-5 tundi lahti hoida.
- Kui tavaoludes näen igal ööl unenägusid, siis ekstreemse väsimuse korral unenäod lakkavad. Šveitsi 10-kordse katkematu ultratriatloni ajal ei näinud ma 29 unetunni jooksul ühtegi unenägu.
- Sõltuvalt võistlusformaadist võtab une korda saamine päeva kuni nädala. Unenäod ilmutavad end taas, kui keha on kõige kriitilisema unevajaduse kätte saanud. Saksa 3-kordse järgselt hakkasin unenägusid uuesti nägema teisel ööl.
- Tõsine magamatus tekitas lühiajalise peata oleku. Šveitsi 10-kordse ultratriatloni 1800 km rattasõidu viimastel kilomeetritel tekkis mul seisund, kus ma ei teadnud, kus olen ja miks ma rattaga sõidan. Kui kogu aeg teadsin mitmendal rattaringil ma parasjagu olen, siis järsku enam mitte. Toetusmeeskonnale tuli suure üllatusena, kui mitmel korral järjest küsisin, mitu ringi on jäänud ning saadud vastuse kohe unustasin.
Magamatust ei treeni
Ultratriatloniteks valmistumisel katsetan üldjuhult treeningute raames kõik ära - kuidas keha suuri koormusi talub, kuidas keha saab hakkama pikalt rattaasendis olemisega, missugune varustus istub kõige paremini, milline toit sobib menüüsse ja milline mitte. Küll aga on üks asi, mida ma kunagi treeningute raames seni veel teinud ei ole. Nimelt ma ei testi seda, kuidas keha magamatusega toime tuleb. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks puudub mul magamatuse treenimise osas teadmine ja kogemus selle kahjulikkusest või kasulikkusest. Teiseks ei saaks ma seda treenida võistlustingimustele sarnastes oludes. Nimelt treeningute raames peaksin ma magamatuse harjutamiseks vähemalt mitu ööpäeva järjest sportima. Ühe magamata ööga tulen 3-kordsete ultratriatlonite ajal muretult toime. Mitu päeva ühtejutti sportimist muudaks treeningu aga omaette katsumuseks ja oleks kehale liiga kurnav. Üks on aga kindel, et just sportides on kõige lihtsam unest üle olla. Seega ei ole mõeldav lihtsalt üritada võimalikult kaua magamata olla.
20-kordse päevase ultratriatloni suur vaimne väljakutse seisneb just hommikul ärkamises ja enda uuesti käima saamises. Kuigi unedefitsiit on kiirematel võistlejatel päevase formaadi puhul katkematust formaadist väiksem, ei tähenda see kaugeltki muretut ööd. Päevase formaadi puhul on võistlus oluliselt intensiivsem ja energiavarude täitmine toimub ennekõike just sportimisvabal ajal. Näiteks 2016. aastal Šveitsis 10 järjestikusel päeval 10 täispikka triatlonit tehes tõusin öösel kahel-kolmel korral söömiseks üles. Kõht läks lihtsalt tühjaks ja see äratas mu üles.