Kuigi Haanja100 ultrajooks oli järjekorras mu 18. ultrakatsumuseks, oli see alles esimene kord, kus katsumuse ajal mind midagi ei üllatanud. Eks rolli mängi siin ka fakt, et see on mu teiste tegemiste kõrval justkui miniultra. Kogu jooks kulges algusest lõpuni täpselt nii, nagu ma seda ette kujutasin ja kavandasin. Varustuse osas õnnestus valida ilmale ideaalselt vastanud riietus ja jalanõud - ei olnud külm ega palav ning jooksususside tallamuster tagas poristes oludes hea pidamise. Kuna Haanja võistlus on ajaliselt suhteliselt lühike ja intensiivne, siis hoidsin toidulaua teadlikult üsna ühekülgse. 100 km ajal tarbisin 16 HoneyPower geeli, 3 Raffaello kommi, 2 liitrit Tailwind spordijooki, 1 liitri vett ja 1 liitri colat. Lisaks võtsin korraldaja toidulaualt ca 200 ml kuuma spordijooki ja 2 väikest peotäit rosinaid. Sellest kogusest piisas, et tagada vajalik energia.
Fakte möödunud hooaja kohta
- 1042 treeningtundi - eelmisel aastal kogunes treeningtunde veidi üle 900. Osaliselt tingis treeningtundide arvu kasvu 5- ja 10-kordne ultratriatlon ning osalt ujumine.
- 869 km ujumist - tegemist on väga suure sammuga, arvestades, et eelmisel aastal ujusin ma kõigest 320 km. Sedavõrd suur hüpe kätkeb endas alati vigastuste riske, kuid seekord see ennast õigustas. Vees (enamjaolt basseinis) veetsin ma kokku enam kui 260 tundi.
- 12 211 km ratast - eelmisel aastal pedaalisin 9652 km. Rattakilomeetrite kasvu tingisid 5- ja 10-kordne ultratriatlon, mille raames sõitsin 2700 km.
- 4007 km jooksu - seda on 14,1% vähem kui mullu. Nimelt eelmisel aastal kogunes jooksukilomeetreid 4663. Samas on käesolev hooaeg hea näide sellest, et kui asju teha õigesti, siis mahu vähenemine ei tähenda veel tagasiminekut arengus. Vastupidi, jooksuvõimekuses toimus ka sellel aastal korralik arenguhüpe.
- 40 tundi ÜKE-t - kere- ja süvalihaste treenimine on alati vajalik ja oluline. Ilma ÜKE treeninguteta ei oleks ma suutnud nii muretult sõita Saksamaa ultra ajal 540 km ja Eesti ultra ajal 900 km ühtejutti.
Taastumiskiirus ultrakatsumusest
Taastumiskiirus on minu jaoks A ja O. Pühendan sellele kogu oma teadmised ja tähelepanu, üritades seda järjest paremaks saada. Tulemused on silmnähtavad. Eesti 5-kordse ja Saksa 3-kordse ultra vahele jäi kõigest 6 nädalat, Saksa 3-kordse ja Šveitsi 10-kordse vahele 3,5 nädalat, Šveitsi 10-kordse ja Tartu linnamaratoni vahele 4 nädalat, Tartu linnamaratoni ja Saaremaa 3. päeva jooksu vahele 2 nädalat ning Saaremaa jooksu ja Haanja100 ultrajooksu vahele 2 nädalat. Ma ei tundnud ühelgi nimetatud ettevõtmisel, et kehas oleks eelmisest tegemisest veel mingi väsimus sees. Samuti ei kajastunud varasemad tegemised ka aegades.
Haanja ultrajooksust taastumine on olnud samuti seni kiireim. Mida ma siis taastumiseks tegin? Kohe pärast lõpetamist oli esmatähtsal kohal toitumine. Selleks oli mul ette valmistatud taastusjook, rohkelt smuutisid ja kodust kaasa võetud toit. Seejärel läksin kiiresti sooja sauna, millele järgnes palju vedeliku tarbimist ja uuesti kvaliteetne toit (nt datlid, banaan, pirnid, õunad). Koju jõudes istusin 2 tundi Normatec saabastes ja lasin taas toidul hea maitsta. Järgmisel päeval olid jalad juba väga heas seisus. Kuna aga osad liigesed andsid koormusest ja jahedast ilmast veel tunda, siis piirdusin 3,5 tunnise jalutuskäiguga linnas ja õhtul võtsin taas sauna. Esmaspäevast lisandusid jalutuskäikudele ka ujumistrennid.
Seega korralik uni ja toit ning pidev liikumine tagasid selle, et teisipäevaks ei olnud Haanja võistlust enam kehas füüsiliselt tunda. Vaimse poole pealt võtab taastumine alati veidi rohkem aega. Samas arenguruumi on veel palju - tean seda, sest paljude tugevate ultrajooksjate taastumisnäitajad on kordades kiiremad. Jutt ei käi mitte päevadest, vaid ühest päevast. Hetkel ma küll ei kujuta ette, kuidas on võimalik minna jooksma juba järgmisel päeval pärast pikka ja rasket mägist ultrajooksu, kuid kui nemad seda suudavad, siis on see tehtav.