Tartu linnamaraton pakkus suurepäraseid emotsioone ning tõstatas samas küsimuse, kui kaugele on võimalik taastumiskiirust viia ning mida kõike on võimalik veel korda saata. Ühte ma tean, ultratriatlonist täielikuks taastumiseks piisas sel korral mulle vähem kui viiest nädalast. Hea on teada, et taastumine on kiire, arvestades mu järgmisel aastal plaanis olevaid uusi katsumusi ja nende vahele jäävat vähest taastumisaega.
Järgnevalt kirjutan sulle, kuidas ma end kõigest kolme nädalaga maratoniks valmis seadsin ning mis mõtted ja tunded mind maratoni ajal saatsid.
September oli täielikult jooksukuu ning joostud sai üle 550 kilomeetri. Pärast augusti viimastel päevadel toimunud Leedu ultratriatlonit võtsin kolmeks päevaks aja maha, sellele järgnes neli kerge jooksuga päeva. Tundes, et mu füüsis on taastunud, oli aeg katsetada treeningtsüklit, mille sarnast ma varem teinud ei olnud.
Plaanis oli 15. järjestikusel päeval joosta 400 km, mis teeb keskmiselt 27 km päevas. 400 km läbimine rahulikus tempos ei olegi vast nii raske ettevõtmine, kuid kui iga kolme päeva tagant ootab ees pikkade lõikudega kiiruse arendamise trenn, saavad jalad korralikult proovile pandud.
Nagu arvata oli, siis raskemaiks osutusid kolmas kuni kuues päev, mille ma elasin suuresti üle just tänu massaažirullile. Üheksandast päevast ma enam massaažirulli kasutama ei pidanud, sest sealt edasi läks ainult paremaks – tunne oli, et võiksin sellises mahus jooksmist jätkata kaua iganes soovin. Muidugi olin ma 15ndaks päevaks väga väsinud, kuid lihased olid heas seisus. Mainin siinkohal ära, et eelkirjeldatud treeningtsükkel ei olnud mõeldud ainult Tartu linnamaratoni silmas pidades. Ennekõike tahtsin ma selle läbi saada enesekindlust ning harjuda mõttega, et järgmise aasta raskeim väljakutse on tehtav ja jõukohane.
Mis on mu sellises mahus jooksutreeningute vastupidamise võti? Nimelt jagan ma päevase jooksukilometraaži põhimõttel, et ühes trennis ei jookseks ma üle 20 km. Näiteks kui ma hakkan talvel TransGranCanaria ultrajooksuks valmistuma, siis on mul kavas ka päevad, mil tuleb joosta 60 km. Sellisel juhul tuleb teha päevas vähemalt kolm trenni, jättes trennide vahele 2-3 tundi taastumisaega. Miks see hea on? Kui ma jookseks 60 km ühtejutti, siis kannataks taastumiskiirus ja tõenäoliselt ka mu järgneva 2-3 päeva treeningud. Nii et igatahes on kavalam treenida 3 x 20 km tsüklites, sest need ei jäta sellist väsimusjälge.
Tartu linnamaratoni starti läksin plaaniga alistada 2h 35min piir. Kuni 25nda kilomeetrini olin graafikus ja uskusin, et suudan seda teha. Siis tuli aga kümne km pikkune vastutuulelõik, mis selle võimatuks muutis. Hea, et teisel kohal jooksnud vene poiss mind poole peal kätte sai ning aitas mind sellest raskest rajalõigust läbi – jooksin palju tema tuules ja olin tagaajaja rollis, mis mulle meeldib – üksinda joostes oleks mul üle mõistuse raskeks läinud.
Tuleb tunnistada, et tegin maratonil ka toitumisalase apsu, jäädes poolel maratonil energiapuudusesse. Tänu 30ndal km saadud geelidele ja Coca-Cola´le ning heale taastumisvõimele olin nelja kilomeetri pärast normis tagasi ning tundsin end taas hästi. Sel hetkel teadsin, et olen võimeline vene poisile kuni viimaste kilomeetriteni konkurentsi pakkuma.
Äramineku katse plaanisin jätta Toomemäe tõusule, kuid võimalus avanes juba veidi varem, kui vene poiss end 38ndal kilomeetril esimest korda korraks minu seljataha võttis. Mulle oli see märk, et nüüd on õige aeg esikoht taas ja lõplikult endale võtta. Läks õnneks. Samas sisimas hoidsin pöialt, et vene poiss ikka lõpuni vastu peab ja tagant tulijad oma seljataga hoiab, sest ta tegi suurepärase maratonidebüüdi (minul oli see ju 21 maraton) ning raskel vastutuulelõigul aitas ta mul kiirust hoida.
Maratoist taastumine on olnud taas muljetavaldav – pühapäeval jalutasin ja sõitsin rahulikult rattaga ning teisel päeval pärast maratoni alustasin uuesti jooksmisega, et valmistuda Saaremaa 3. päeva jooksuks. Saaremaa jooksul on mu eesmärk kiirust treenida. Omakorda võtan seda kui ühte osa ettevalmistusest Haanja100 ultraks, kus loodan näidata eelmisest aastast suuremat keskmist kiirust ja alistada 8 tundi. Meenutuseks, et eelmisel aastal oli mu võiduaeg 8 h 16 min. Loomulikult saab see olema väljakutse, sest teatavasti on oktoobrikuu viimaste päevade ilm ettearvamatu ning ultrajooksul võib iga väiksemgi tegur kõik plaanid kiiresti peapeale lüüa.
Kõik postitused
10. oktoober 2015
