Kolm esimest treeningpäeva olid haigusjärgseks sisseelamiseks ning enda valmis seadmine 47-tunniseks treeningnädalaks. See treeningnädal nägi välja järgmine:
1. päev - 144 km ratast (sh 2100 tõusumeetrit) + 3 km ujumist;
2. päev - 7 km ujumist ja sellele kohe järgnenud 9 km jooksu;
3. päev - 210 km ratast (sh 2300 tõusumeetrit) + 3,6 km jooksu kohe pärast ratast;
4. päev - 3,1 km ujumist + 180 km ratast (sh 1500 tõusumeetrit);
5. päev - 180 km ratast (sh 2000 tõusumeetrit) + 3 km ujumist;
6. päev - 182 km ratast (sh 2100 tõusumeetrit) + 5,2 km režiimujumist;
7. päev - 182 km ratast (sh 2200 tõusumeetrit) + 7 km jooksu pärast ratast.
Nagu treeningplaanist näha võib, siis viimased 5 päeva nägid ette enam kui 900 km rattasõitu. Miks just 900 km? Põhjus selles, et pean olema võimeline juuni alguses 5-kordse ultratriatloni raames just 900 km läbima ning seda ühtejutti kohe päras 19 km pikkust ujumist. Ma möönan, et tegemist on päris ekstreemse treeningettevalmistusega, kuid see on minu viis enda füüsis ning vaim eesootavaks katsumuseks valmis seada. Eelkirjeldatud treeningnädal kinnitas mulle, et füüsiline vorm ja keha vastupanuvõime on head, kuid vaatamata sellele, tuli mul selle nädala jooksul palju senitundmatut kogeda ning vett ja vilet näha.
Tavapäratu unetus teeb ärevaks ning ärevus peletab une
Alates kolmandast päevast oli mul suuri probleeme unega ning nende väheste unetundide puhul ei saanud kvaliteetsest unest juttugi olla. Nimelt 3. ja 4. päeval magasin ma maksimaalselt 4 tundi öö kohta. Olin küll päev otsa kestnud trennidest rampväsinud, aga öösel vahtisin ikka mitu tundi lage. Viienda päeva hommikuks olin ma nii väsinud, et suurt päeva esimestest rattakilomeetritest ei mäleta. Mõtlesin endamisi, et kui ka tuleval ööl peaks uni jääma üürikeseks, siis ma lihtsalt ei ole võimeline 6. ja 7. päevale enam vastu minema. Õnneks olukord sel ööl veidi paranes ning sain vast ca 7 tundi magatud. See eest järgmisel päeval oli taas unetus platsis, kuid siis oli mul üks päev minna ja see teadmine aitas mind 7. päeva vastu pidada.
Millest see unetus tingitud oli? Põhjus on lihtne ja selle probleemi tekkimist võisin ma juba ette näha, kuid muidugi mitte sellises mahus - kes oleks osanud arvata, et selle nädala jooksul tuleb mul treeningtunde oluliselt rohkem kui unetunde:), Nimelt haigusest taastumise tõttu ma ei saanud laagri esimestel päevadel end eesootavaks nädalaks piisavalt pikkade rattasõitudega ette valmistada. Erinevalt eelmisest aastast, kui esimene nädal sai järjest kasvavate rattakilomeetritega end laagri viimaseks kolmeks 200 km pikkuseks rattapäevaks ettevalmistatud - tollal mul mingeid unehäireid ei esinenud. Seega 3. päeval ei olnud keha veel 210 km rattasõidu jaoks veel täielikult valmis. Kui vaadata mu varasemaid treeningtsüklite ülesehitusi, siis kõige raskematele päevadele (ehk nn vaimujõu treenimise päevakud) on alati eelnenud korralik sissejuhatav treeningtsükkel. Vaata siinkohal nt mu esimese 5-nädalase Lanzarote treeninglaagri ülesehitust siit.
Miks ma siiski otsustasin sellise mahuga treeningnädala ette võtta? Põhjuseid on eelkõige kaks. Esiteks ei olnud mul seda kuhugi mujale enam lükata ja ilma selle treeningtsükli läbimiseta ei oleks ma juuniks piisavalt enesekindlust saanud koguda. Teiseks oli see laager mõeldud ühtlasi proovikiviks augustis toimuvaks 10-kordseks Šveitsi ultratriatloniks. Tagantjärgi võin öelda, et see unetuse probleemi kogemine oli Šveitsi võistlust silmas pidades hädavajalik, sest kui see oleks ilmnenud esimest korda alles seal, siis oleks see palju pahandust põhjustanud. Iga tundmatu olukord põhjustab asjatut ärevust ning ärevus on see, mis põhjustab omakorda unetust, rütmihäireid, ebakindlust jms probleeme. Nüüd on mul aga see kogemus olemas ning sarnase probleemi uuesti ilmnemisel suudan ma seeläbi ärevuse maandada.
Tugev vaimujõud paneb mäed liikuma - kust seda jõudu aga ammutada?
Vaimselt tugevaks ei sünnita, vaid see omandatakse ja õpitakse elu jooksul. Sarnaselt füüsilisele vormile eeldab vaimne sitkus selle treenimist. Vahest aga selle erinevusega, et vaimujõu efektiivne treenimine leiab aset ennekõike meie mugavustsoonist väljaspool. Mida uudsemasse ja raskemasse olukorda sa end paned, seda parem on tulemus. See on ka üks põhjustest, miks ma alatasa teen järjest raskemaid ja pikemaid treeningtsükleid. Kui sa oled juba midagi sarnast ära teinud, siis selle uuesti tegemine võib pakkuda küll pinget ja olla vaimselt arendav, kuid see on ikkagi oluliselt lihtsam, kui enda asetamine täiesti uude olukorda.
Seega viimases laagris läbitud nädalase tsükli raames ei toimunud põhiline vaimutreening mitte ainult rattal, vaid neil päevadel, mil lisaks rattale oli plaanis ka ujumine. Kujutage ette väsimust, mida tekitab 180+ km pikkune rattasõit. Nüüd mõelge, kui mõnus on pärast seda pingutust voodi peal lebada, kui keha on head ja paremat toidupoolist kosutuseks saanud. Ja kui nüüd sellises olukorras öelda kehale, et ära sa mõnulemiseiga hoogu satu, vaid meid ootab ees poole tunni pikkune jalutuskäik ujulasse ja tagasi, et päev lõpetada veel korraliku ujumistrenniga. See kõik on väga keeruline ka minu jaoks. Hea empaatiavõime korral sa vast mõistad, kui raske võis mul olla 6. päeval (s.o. pärast 4 järjestikust 180+ rattapäeva) minna ujuma, kusjuures Jüri ujumiskava nägi sel päeval ette 5,2 km režiimujumist.
Sel päeval enda basseini vedamisega sai mu vaimutugevus karastatud ning ma kogesin taas seda, kui petlik võib meie meel olla. Nimelt, kui ma esimesed ujumisliigutused ära tegin, avastasin enda jaoks, et see ei olegi ebameeldiv ja raske, kuigi kõik keha signaalid seda just ennustasid. Hilistel õhtutundidel pärast ujumist hotelli tagasi jalutades valdas mind võimas rahulolutunne, mida ei suutnud heidutada ka mõte hommikul algavast järjekordsest ülipikast rattapäevast.
Laagrijärgne verepilt üllatas meeldivalt
Eelmises postituses kirjutasin sulle sellest, et sellest aastast olen raskete treeningtsüklite ja Gran Canaria ultrajooksu järgselt hinnanud vereanalüüside abil nende tegemiste mõju kehale ja nendest taastumise kiirust. Hispaania laager ei olnud selles osas erandiks. Kuigi ma teadsin, et rattasõidule ja ujumisele keskendunud treeningtsükkel ei saa jätta organismile endast jooksutsükliga sarnast jälge, olin ma üllatunud, kui selgus, et verenäitajad olid pärast sellist laagrit korras. Verepildi kohaselt tulin ma justkui tavaliselt puhkusreisilt :).
Samas, päris muretult mul esimene laagrijärgne nädal ka ei möödunud, sest unerežiimi kordasaamine võttis aega 5 päeva. Samuti oli seekordne kaalukõikumine varasematest oluliselt suurem. Kui ma laagrisse minnes kaalusin 73 kg, siis laagrist saabumisele järgnenud päeval oli kaal tõusnud 74,8-ni ning päev hiljem 76,3-ni. Pärast seda hakkas kaal tasapisi langema ja on nüüdseks saavutanud oma endise taseme. Need näitajad (kaalukõikumine ja unetus) on mulle oluliseks märgiks sellest, et keha sai korralikult proovile pandud ja vajab puhkust. Sel lihtsal põhjusel jätsin ära ka pühapäeval algselt plaanis olnud Kõrvemaa kevadjooksu.
Eilne lõigutrenn jooksmises ja tänane 10 km pikkune ujumine on andnud põhjust rahuloluks, sest võimekus ja enesetunne on taas tõusuteel.
Järgmised postitused tulevad juba Eestis endale korraldatava ultratriatloniga seoses.